Elust, luulest ja enesest

ÕNNEST - KOOS KLASSIKUTEGA

2012-02-08T16:15:00.002+02:00

On halbu ja paremaid aegu. On vapustavaid muutusi, mis sarnanevad kataklüsmidele. On hilisõhtuid ja varahommikuid, millesse toovad valgust hoolivate hingede SMSid ja telefonikõned. Need toimivad nagu käsipuu, päästerõngas, õlekõrs...Väljas laiutab talvine ideaalmaastik külma päikese ja sirgjoones laotusse kerkivate suitsudega. Koidust koitu näitab termomeeter 25, 27, 30, 33, 35 miinuskraadi. On kahanevate puuriitade, jahedate tubade ja soojade südamete ajajärk, mil topeltteki raskuse all vaadatavates unenägudes tantsivad jääst tahutud kupiidod, hommik püüab ajada võrseid talvises mullas ning kusagil une ja ärkveloleku piiril terendab õnn näha kevadet.
Mu käed naeratavad, kui keeravad aovalgel ette raamatulehe, millel on kirjas: "Õnn on jumalast antud õigus." Seisan vis-a`-vis uue, kingituseks saadud päevaga, huulil George Elioti lause: "Oh kui hea, kui sõnulseletamatult hea on tunda end kellegagi kindlalt." Äsja süüdatud kaminatuli seltsiks, nõustun Dickensiga: "Mõtle pigem oma praegustele õnnehetkedele, mida igal inimesel on rohkesti, mitte oma mineviku ebaõnnele." Ma tunnen ja arvan nagu Emerson: "Inimene on see, mida ta kogu päeva jooksul mõtleb."
Mina mõtlen, et midagi minus on sööti kasvanuna lume alla maetud, ja et kui õnn oleks labidas, lööksin selle külmunud maasse, nägemaks tulemust - õrnvioletseid krookusi keset lumeheledust ning päikest maa sügavustest vastu kiirgamas, ühtaegu väljakutsuv, hooplev ja hooliv. Ma mõtlen maailmale, kus on põhjused ja tagajärjed ja võimalusemõõtmed, ning kus superlatiivide vähesus ei keela teadmist, et, osutudes väljavalituks, saab imetleda kas või lühiajalist imet. On igavikke ja viive, mil on targem hoida minevikuga pikivahet ja tunda hetkeõnne vastu erilist õrnust ja respekti. On õnn olla kohal ka kaduvates hetkedes.

KES? KUS? KAS?

2012-01-27T06:48:00.001+02:00

Kes oskaks näha minekute taha
või teada - hea on tulek selleks, et...?
Kas minnes jäävad aega jäljed maha?
Kas tulla saab ka jalgsi mööda vett?

Kus peatub samm, kui purre murdub pooleks?
Kes mere toob, kui kaldal süttib liiv?
Kes võõra valu võtab enda hooleks,
kui südamelt on murtud lukk ja riiv?

Kas mälestust võib vahetada ringi,
kui selles puudub tuum ja valguskiir?
Kus kohtumas näeb lahkuviidud hingi,
kui nagu maast, nii taevastki saab piir?

VÄLJAS ON TALV

2012-01-25T17:00:00.002+02:00

On väljas lumi, külm ja tuul,
kolm kanget ühest tõust.
Näib iga ohe nende suul
kui sõnum elujõust.

Veel talil selgroog murdmatu
ja süda kõrgilt õel.
Hell soojus talle tundmatu,
on koht vaid jäisel tõel.

Kesk hange seisab lumemees,
kurb erand teiste seast,
sest hirmust karmi talve ees
ta nuttis silmad peast.

ISEENDAGA

2012-01-25T16:41:00.001+02:00

Ausus inimsuhetes, hinge pealt äraütlemine annab nii mõnigi kord tagasilöögi, sest ikka leidub keegi, kes kõnnib küsimuste eest ära. Või lööb vaikusega. Või ei oska tunnistada tõsiasja, et alati peab olema üks, kes paitab, ja teine, kes põse ulatab. Tagajärjeks on kuhtunud kontaktid. Siis on õige aeg leida endale sentimentaalne pühamu, maakaardile märkimata unustatud paik, kuhu paistab kätte Haigete Hingede kiriku kellatorn ja kus me võime viskuda kõikepuhastava üksinduse vabastavale kogemusele nagu Laertes Ophelia kalmukünkale. Iga hetk siin sisaldab endisaegsuse armsaid kuvandeid ja lisab südamesse kuhjunud sõnasegadikule alltekstilikku dimensiooni. Siin on võimalik leida pelgupaik varjude eest, tunda, et igaühel meist on ette näidata o m a Kadmose võidu karikas ning otsida hinges valitsevate religioonide apokrüüfide keskelt üles tõelised.
Kui on pime, saa ise lambiks (Viivi Luik).

XXX

2011-12-30T10:25:00.001+02:00

Lüüasaanud silmapilgud
põgenevad enda sisse,
hauda varisenud nimed
raiutakse marmorisse.

Rohtub radu, kasvab kinni
rabalaukaid, ojasänge.
Muistsel kalmul mängitakse
rõõmsaid pruudipärjamänge.

Keegi kaotab, keegi nopib
müüte nagu marju välus.
Ühe mälestus on lüli
põlisrahva pikas mälus.

Aasta lahkub, teine tuleb,
muutub öö ja päeva pikkus.
Iga aasta sisse mahub
suur ja väike tegelikkus.

HEAD VANA AASTA LÕPPU JA HINGERAHULIST UUT AASTAT KÕIGILE MU LUGEJATELE!

AASTALÕPUKS

2011-12-29T19:33:00.000+02:00

Selle aasta tormid hakkavad otsa saama, vististi möllab praegu väljas see viimane. Olen temaga üksipäini silmitsi, leides temast seltsi ja joobudes ta jõust. Möödas on jõulupühad, mil termomeeter näitas 11 soojakraadi ning mil rajuiilid viisid elektri, jättes maha anonüümse pimeduse, sellesse süttivad küünlaleegid ja varjude võidu valguse üle. Pimedusel on oma võlu. Ja oma hääled: veekastruli kahin pliidil, kuusehalgude praksumine, kasside pehmed sammud, lähedase inimese turvalised hingetõmbed. Iga hetk kätkeb endas mitut erinevat tähendust - pisut nostalgiat, pisut lapsepõlves kuuldud tondijuttude järelhirmu, pisut luupainajaid, pisut vana-aja vaimustust. Ja tunnet, nagu oleksin vedurile järele haagitud ning mu ainus suund on sinna, kuhu viib küünlapaistest valgustatud rööpapaar. Mõtted püsivad peidus, kõik on vaid siin ja praegu. Pimedusse naeratamine ei vasta peegelpildiga, küll aga toob teadmise, milline õnnistus on kasutada kõnelemisel mitmuse esimest pööret.
Otsekui vilets poeet koban sõnade järele, lükkides neisse tüütuseni tuttavaid tähti, et panna kirja oma jõulusoovid. Need, mis olid juba sündides surnud, asendan uutega, tõelistega, tähtsatega. Ma soovin, et mu raamatutel läheks uuel aastal hästi, julge mereröövli ja konnakese Juljuse värssjutustustele lisaks ka sel kolmandal, mahukal muinasjuturaamatul, mille TEA kirjastus suve teisel poolel välja annab. Et mu lähedased oleksid terved ja õnnelikud. Et püsiks rahu. Et inimeste hinged ei külmetaks. Et tunnetega ei mängitaks. Et kurjad, isekad ja vääritud nõrgemaid oma huvides ära ei kasutaks. Et päike oleks jääv...
Tean, et kunagi ja kusagil hakkan ma neid igatsema - rohelisi, pimedaid jõulupühi.

KÜSIMUS

2011-12-28T20:51:00.002+02:00

Carlos Ruiz Zafon on öelnud: "Kõik me oleme olemas niikaua, kuni keegi meid mäletab." Kui meid unustatakse meie eluajal, kas tähendab see seda, et me sureme enne surma?

ESIMESEL JÕULUPÜHAL

2011-12-25T12:25:00.002+02:00

Lund ei ole ning päev näeb välja külmetav ja eksinud. Ehkki on jõulud. Mitte kunagi varem pole ma esimest jõulupüha üksinda veetnud. Täna teen seda, sest pereisa läks tööle ja lapsed oma koju. Aitäh, kallid, eilse imeilusa jõuluõhtu eest, selle eest, et te olete ja tulete! Rein, Tristan, Madis, Irene, Toomas ja Silva, ma armastan teid nii väga! Teie olete mu jõulud.

JÕULU...

2011-12-24T10:46:00.000+02:00

Jõulurahu, jõulutarm,
jõulukurjus, jõuluarm,
jõulusõnum, jõulukuu,
jõuluvalgus, jõulupuu,

jõuluküünlad, jõululaat,
jõuluootus, jõulutaat,
jõulupidu, jõulukink,
jõuluvorstid, jõulusink,

jõuluhullus, jõuluvaen,
jõuluostud, jõululaen,
jõuluvaesus, jõulustress,
jõulusaated, jõulupress..,

jõulu...

Unistustes langeb lund,
püüdes südant säästa.
Härdast soovist sünnib sund
v a n a d jõulud päästa.

ARMASTAN, EI ARMASTA...

2011-12-20T20:33:00.000+02:00

Ma armastan tulekuid. Elusolendite juurde juhatavaid laagritulesid. Õhtuid, mil kuu tõuseb nagu Veenus merevahust. Paiku, kus ma tunnen oma keset. Tubasid, milles vari ja valgus näivad kompromissitult igavesed. Laudu, millel mind ootab sübariitide söömaaeg. Vanu auruvedureid möödaniku tupikteedel.
Ma armastan laenata endale Jumalalt pankranniku vastupidavust. Riske võttes taluvuse piire kombata. Leida midagi tõelist, milles puudub enesepetliku maiguga aimatavus. Toetada selga vastu puud, mis on minu saatus ja ta aastaringid mu elujoon. Hetki, mil kõik minus tundub uhiuus. Inimesi, kes vaatavad mind mitte silmade, vaid naeratusega. Avatud südameid. Altarimaale. Taevast langevaid tähti. Cupido kuldselt läiklevaid tiibu. Rodini "Mõtleja" laadis inimfiguure. Kohti, kus elavad legendid. Tundeid, millest ei räägita, vaid mida välja näidatakse. Kallite kohal- ja lähedalolekut. Kindlaid vandeid ja veendumusi. Pühakute elulugusid. Omatehtud jõule.
Ma ei armasta vaikuse mattumist sõnade alla, mis kriimustavad oma sisutühjusega. Hilinenud telefonihelinaid. Teha privaatsuse arvelt kompromisse. Laotust, mis silmitseb mind pilves näoga. Asju, millel puudub mõõde. Põgenenud tunnetest maha jäävat fantoomvalu. Olla iseenda jaoks üleelusuurune või võrrelda ennast oma vähendatud koopiatega. Lumeootusaega, mil maa peal on pime, porine ja patune. Detsembrivihma. Unistuste surnuaedu.
Ma ei armasta korduvaid unenägusid. Kulisse, mis ei varja, vaid toovad esile. Sõnu, mis mõjuvad nagu pühaduseteotus. Vastamata palveid. Piirjooni millestki, millest kunagi koosnes muinasjutt. Äraolekuid. Õhku rippuma jäävaid lauseid. Hetki, mil vaatan järele rongile, millest olen maha jäänud. Kujutlusi, mille abil üritan petta aega, mis töötab minu kahjuks. Jõule, millest on saanud äri.

TRISTANILE: PÄKAPIKULUULETUS

2011-12-03T18:07:00.001+02:00

Vanaema voodi all on
pisikene maja.
Selles elab päkapikk
terve jõuluaja.
Päeval puhkab, öösel aga
vargsi sibab ringi,
kommidega täidab susse,
kapukaid ja kingi.
Kiisupreili Täpike
ja miisu Mirabella
unest üles ehmuvad
ja silmitsevad kella -
käes on pime kesköötund,
kuid keegi vist ei maga,
keegi hingab tasakesi
lauajala taga,
tooli suunas lähenevad
sammukesed kiired.
"Oh, mis hirmus, oh, mis kole,
majas on vist hiired!"
kahest kõrist kräunatavad
pere vahvad kassid.
"Rünnakule! Rünnakule!
Mis sa seal veel passid!
Oleme ju uljad kiskjad,
mitte mingid lambad,
ruttu küüned viilime
ja teritame hambad!
Hiilime nüüd kikivarvul,
hoolsalt ringi kaeme,
varsti saame kasukale
hiirenahast krae me."
Krapsti! kiisud kargavad
ja ehmatus saab ehe -
märkavad, et püüdsid kinni
päkapikumehe.
Päkapikk on pahane:
"Mind kohe laske lahti!
Kas teil silmi pole peas,
et mulle peate jahti?
Tundub, et te näinud pole
ühtki hiirt või rotti,
kui te nendeks peate mind
ja minu kommikotti.
Kõik mu kiired tegemised
läinud on nüüd nurja,
kas teil pole teha muud
kui ulakust ja kurja?
Minu uhke habeme
te ajasite sassi,
ma ei ole iial näinud
kaht nii paha kassi!"
Täpike siis pehmelt tema
valget habet paitab,
Mirabella kommikoti
talle selga aitab.
Lubavad: "Ka hiirt ja rotti
me ei püüa enam,
jõuluajal sõpradena
elada on kenam."

ÖÖSI KÄIN...

2011-12-02T15:06:00.001+02:00

Öösi käin kuldsetel randadel,
tallad kui puutuksid siidi.
Lumena sulab mu taldadel
päev, kust mind kaugele viidi.

Puudub siin painav ja murelik,
pahed on luiteisse maetud.
Kõnnivad jumal ja surelik,
vaid viigilehega kaetud.

Ühtmoodi maistel ja muusadel
lootust Parnassost on kaeda,
pihus nii pööblil kui tuusadel
pilet on Eedeni aeda.

Kõiges liig palju on vähesust,
aeg rüüpab küllusesarvest,
ihates riskide lähedust,
naudinguid kärpida arvest.

Asjatult lõkendab tuleriit,
sest pole sortse ja nõidu.
Keegi, kes tuleb või läheb siit,
jookseb vaid endaga võidu.

***
Öösi käin laintel ja laotusel,
päevadest ära ja eemal,
anudes enesekaotusel
kõnelda leidmiste teemal.

ADVENDIMUINASJUTT

2011-11-27T09:02:00.001+02:00

Ühel väiksel paepealsel maal elas kord Armastus. See oli ilus paik elamiseks. Üle maa kummus sinine taevas, leivavili võrsus mustas mullas ja talvel kattis kõike valge kohev lumi. Suviti õitsesid põlluveeres rukkililled ja suitsupääsukesed ehitasid üha tühjemaks jäävates külades pesi lagunevate talude räästaalustesse. Ükskõik kes sellel maal eales ka ei valitsenud ja mis siin ka ei juhtunud, Armastus matkas ikka piki maanteid, tatsas tanumatel, laiutas lävedel ja kõndis kambrites. Inimesed, kellele Armastus pikalt ja sügavalt silma vaatas, hakkasid kummaliselt käituma. Nad ei saanud enam öösiti sõba silmile, rinnutasid hoopis õhates akendel ja kondasid kuutõbistena rohtaedades. Armastusest sündis häid tegusid ja õnnelikke lapsi ning ta andis inimestele andeks kõik nende eksimused - peale alatuse, reetlikkuse ja kõrgi enesearmastuse.
Armastus säras rõõmust, nähes tugevaid, kokkuhoidvaid peresid. Ta silmadesse valgus hell läige, kui mees hoidis naise õlgade ümbert kinni ja põngerjas kepsles isa teise käe otsas. Armastusel tuli ette ka kurbi hetki. Siis, kui lahkuminekud tõid kaasa pisaraid, valu ja poolikus peres kasvama määratud lapsi. Armastus märkas sedagi, et Kurjus kippus üha enam igal pool võimust võtma. Rikkamad halvustasid vaesemaid, naaber käis naabriga kohut, petturid pügasid heauskseid ja kavalad kasutasid valvsuse kaotanuid oma huvides ära. Mida aeg edasi, seda vähem tehti head puhtast heategemisrõõmust. Naeratuste asemel võis aina sagedamisi kohata tõrjuvaid ilmeid ja sissepoole pööratud pilke.
Asjalood läksid veel hullemaks, kui seitsme maa ja mere tagant saabusid lendaval vaibal Majanduslangus ja Tööpuudus. Depressioonist kujunes peaaegu et epideemia, hingearstide vastuvõtule tekkisid mitmekuised järjekorrad ning rohupoed osteti rahustitest tühjaks. Aga see polnud veel kõik. Taevas süttisid ühtäkki võõrad tähed, vana tuttava raha asemel pani ennast maksma Euro, millega koos kappasid valgel vaevaratsul kohale Hinnatõus, Vaesus ja Lootusetus. Tööinimesi hakati kohtlema nagu orje, nad pidid nii palju püksirihma pingutama, et sellesse tuli teha uusi auke, maad valitsesid ahned ja rumalad seitsmepäised lohed, kes kahmasid endale sedavõrd ohtralt hüvesid, et vats kippus rebenema.
Armastus vaatas seda kõike ja vangutas pead. Ta hiilis majadesse ja korteritesse, mille akendel särasid advendiküünlad, silus peoga kortse pereisade laubal ja pühkis pereemade silmanurgast nukruspisara. Ta sosistas kõigile kordamööda kõrva, et selle ilusa paepealse maa inimesed on tublid ja visad, on seda alati olnud, ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ehk ikka saab. Armastus kordas ammutuntud tõdesid, et elu ei peagi kerge olema, ja et see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Armastus uskus oma jõusse ja oli surmkindel, et kuni tema elus püsib, ei jäätu ka maailma ja inimeste süda ning et kalliga käsikäes minnes tundub ka okkaline rada päkkade all siidpehme.
Armastus hakkas tegema inimestele tillukesi kingitusi - unustas nagu muu seas padjale ilusaid unenägusid, huultele helli sõnu ja põskedele naerulohukesi, küttis kambrid halutuleta soojaks ja valgustas õlilambita heledaks. Ta pani metsad veel tugevamalt kui eales varem lõhnama soolaste iilide ja kordumatu isamaaigatsuse järele, rullis rannale kolmest koduvärvist laulvaid murdlaineid, innustas perenaisi kuduma köögipõrandaile triibulisi kaltsuvaipu ja laotama laudadele omaheegeldatud pitslinu. Ta palus tuulel pered kokku kutsuda, tundma üksteise lähedusest ja hellast advendisõnumist rõõmu.
Armastus oli õnnelik, sest ta nägi, et inimesed on temast aru saanud ja õppinud leppima sellega, mis neil on, mitte ihkama seda, mida neil pole. Nad olid mõistnud, et kui kallid on alles, leib laual ja katus pea kohal, läheb elu edasi - ahistavate aegade ja mäekõrguste murede kiuste.

EILNE MAJA

2011-11-26T12:49:00.001+02:00

Kultuuriministri allkirjaga tänukirja mul siiamaani ei olnud. Nüüd on. See ripub minu teiste loorberite kõrval raamis ja annab teada, et "Konnake Juljus" tunnistati parimaks luulevormis räägitud looks. Kuni eilseni polnud mul ka seda kordumatut mälestust, mille jätsid mu hinge inglihäälsete lauludega pikitud autasustamisüritus ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse maja, mis mõjus keset sügistormist päeva nagu jalatäis paradiisi. Hoone on renoveeritud ja kujundatud eriliseks just niisuguse mõõtmeni, et kaks maailma, uus ja vana, võiksid sujuvalt kokku põrgata.
Enne ametliku tseremoonia algust käisin ära lapsepõlves. Vaatasin vitriinidesse paigutatud vanu raamatuid ja meenutasin ammuseid lugemiselamusi. Imetlesin rõdusaali imearmast interjööri. Ronisin keerdtreppi mööda katusealusesse võluriiki, kus kihistasid head nõiad ja kostus ammuste aegade lohisevaid samme. Vihm akende taga pesi vanalinna munakivisillutist, ma olin ühtäkki sajanditevanune, olin eksinud ja sajandeid n o o r, armunud iidsesse ideaali ning miski minus rääkis sulge teritava kirjaneitsi sõnadega: "Mine otsi keegi, kes sind vastu armastaks. Mine välja ja tantsi öö läbi, siis jaluta läbi pimeduse, käsikäes, ükskõik kes see ka pole, peaasi, et ta sind hulluks ajab." Ma arvasin nägevat, kuidas vihma lakkab, Tallinna katuste ja tornide kohale ilmub kuusirp, mis on kõhn ja hõbedane, ning niiskus tahkub tolmuks...Seisis siin kunagi ehk keegi, ammu, ja mõtles: "Kui naisel on mure, peaks ta kandma kaitseks sinist. Siniseid kingi või sinist kleiti. Rästa muna värvi sviitrit või taevakarva salli. Peenikest atlasspaela, mis on põimitud läbi alusseeliku valge äärepitsi. Ükskõik milline neist ajab asja ära. Aga kui küünal põleb sinise leegiga, on lugu sootuks teine, see ei ennusta midagi head, sest see tähendab, et sinu majas on vaim."
Eile seisin seal mina ning nägin ja tajusin vaid üht - siin majas hingab ja naeratab hea vaim(sus). Eile kogesin, et leidub hooneid, kus me loobume iga hinna eest loogikat otsimast, piirdume lihtsamatest lihtsamate dogmadega, ja kus lahkusud taganevad ühe ja ainsa usu ees.
Ma tulin sellest majast, käes tänukiri ja preemialeping ja punane roos, keelepäral martsipanitordi hõrk maitsebukett ja tundsin heldinumalt kui kunagi varem: elu, armastan sind!

HILISSÜGISENE UID

2011-11-22T14:43:00.001+02:00

Kõikjal, kuhu silm ulatub, laiutab niiske, piimjas, kleepuv udu. Tuul, leebe või reetlik, ei tule, et seda laiali puhuda ning uitleja-uidleja põsilt ära suudelda. Täna mõtlen Jan Arlandi kombel: Olen nagu sibul. Koor koore peal, aga ilma tuumata. Minust jääb vaid nutt...

SULLE, ARMAS, VÄRSINARMAS

2011-11-14T07:40:00.001+02:00

Seier näksib sekundeid,
aeg kahaneb ja kaob,
kiirus aeglusele kaikaid
kodaraisse taob.
Päev on samm ja öö on viiv
ning aasta justkui rong,
vilgutades sabatuld,
kui jaamas kaigub gong.

Matsub suu ja tatsub jalg,
silm sihib, süda teab,
elu näitab naeratust,
siis nina vingu veab.
Mett saab mokk ja pipart keel
ning kiile lontis kõrv,
mõnes hetkes üheskoos
on suled, moos ja tõrv.

Käsi ikka peseb kätt
ja orjatud saab vats,
seal, kus keiser jala käib,
seal käib ka talumats.
Seisab ees kord põrgusuu,
kord paradiisitrepp -
igaüks on isekombel
oma õnne sepp.

ILUSAT SÜNNIPÄEVA, REIN!

PISUT RAAMATUJUTTU

2011-11-12T19:14:00.001+02:00

Eile kuulutas kultuuriminister Rein Lang välja konkursi "Põlvepikuraamat" võitjad. Minu värsslugu "Konnake Juljus", illustreeritud Kristel Maamägi toredate piltidega, ei jõudnud küll kolme parema hulka, sai aga esimesena ära märgitud. Sisuliselt tähendab see neljandat kohta, mis pole kaugeltki halb tulemus, kui pidada silmas, et konkursile laekus 75 võistlustööd.

Loodan väga, et konnake Juljus jõuab kaante vahele nagu juhtub märtsis väikese julge mereröövliga. Illustreerib mu raamatu Priit Rea, ilmub see sarjas "Lapse oma raamatukogu" ja trükiarvuks on 4000. Suur aitäh Olivia Saarele meeldiva koostöö eest ja kallile Tristanile selle eest, et ta oma ilmumisega mu ellu õpetas mind maailma taas lapsesilmadega ja rohukõrguselt nägema.

AJAS RÄNDAJALE

2011-11-11T11:07:00.001+02:00

Laenuks annan sule
ajas rändajale,
et ta üles tähendaks
oma tõe ja vale,
mis ta samme saadab,
minnes vastutuult
ja mis vargsi nopitud
hea ja kurja puult.

Kaitse, hell Mercurius,
rändajat ta teedel,
et ta koju jõuaks
elu Suurel Reedel,
et ta vaim peaks vastu
leekides ja jääs,
igas tõkkes terendaks
varuväljapääs.

UUE PÄEVA HAKUL

2011-11-09T08:43:00.001+02:00

Ikka veel, ikka veel õitsevad akna all peiulilled ja kukeharjad. Haned on läinud, ent hallad pole saabunud ning muru haljendab, otsekui laiuksid mu aias maailma parimad rohumaad. Päev puudutab katuseid ja tema näost on paista, mis tunne on ikka ja uuesti surnuist üles tõusta. Ta näeb välja kui prohvet, kuid hoiab oma saladused ja ettekuulutused meie eest varjul.
Nii ongi, et igal päevahakul palume endale tarkust ja teejuhatust, et märgata mõrasid ja kõrvalekaldeid, radu tõe juurde, oskust käsi veristamata kilde kokku korjata ja võimet ette näha komplikatsioone.
Hetked libisevad nagu rikkalik siid sõrmede vahel, on valguse sünniaeg, mil öö eksib minevikku nagu uneskõndija, taandudes ilmanurka, kus tukuvad kummitused ja kus pesitseb meie kõigi eilne, mida täna, homme ja iialgi pole võimalik ära unustada. Me ei saa parata, et mäletamine on teinekord ohtlik ja valus ja et mälupõiked näitavad läbielatud segadusi otsekui aegluubis, retušeeritult ja allakriipsutatult. Mäletades asetuvad tundedki uuele tasandile ja korraga me mõistame, kuidas pidanuksime ütlema asju, et need olnuksid kuuldavad, ja millised võinuksid olla vastused, kui teadnuksime küsimuste rõhumärke. Aga täna on alati hilja millegi jaoks, mis oli eilse kohus. Nii mõtleme iga kord, kui ütleme head aega kõigele, mis oli meile kallis, ning meil jääb üle vaikselt ja konventsionaalselt leppida ja samastuda sellega, mis meile alles on jäänud.
Andmises ja rahus on sinu pääsemine, vaikimises ja usalduses on sinu jõud.

SÜNNIPÄEVAMÕTISKLUS

2011-10-29T09:07:00.000+03:00

Viibivad vist nii mitmedki mu eakaaslased sünnipäevahommikul mõtlikus ajatuses ning praeguse ja toonase vahepealsuses, imetlevad tänavuse erakordselt sooja sügise pikka ja väärikat närtsimist ja lasevad mälestustel enda üle võimust võtta. Mida aasta edasi, seda enam leiavad nad möödanikust ilusat, kuni halba justkui polekski olnud.
Mina ei arva ennast mälestustes sorijate kilda, veel vähem ulatun mõistma neid, kes iga oma elujuhtumi, iga meelesekelduse, eksisammu või salaunistuse raamatusse raiuvad ja võõrastele sõrmedele lehitseda annavad. Vähemasti kõik selle, millel on tunnetuslik väärtus ning mis ei puuduta väljastpoolt, vaid suundub otse sisemusse, soovin ma kiivalt enesele hoida. Kuidas võiksingi ma ilmarahvale usaldada hingeseisundeid, mis helisevad minus nagu passioon, sosisklevad nagu salapärased allegooriad ja ümisevad nagu kalliskividega inkrusteeritud metafoorid? Kuidas söandaksin laotada ahnete silmade ette hetked, mis mõjuvad justkui uinutav voolamine, toomata nähtavale mingitki mateeriat? Või need kõige jumalikumad tunnid, mis pole sünnitanud sõnu ega meloodiaid, vaid head vaikust mitmete kordusmärkidega?
Ent mitte ainult kaunist ei kingi elu. Võiksin ma julgeda kantslist maha kuulutada päevi, millesse ma pole tahtnud mahutuda, või tagaaetuse tunnet, või hirmu reedetud saada, või raputavat kogemust, kohates jõhkrat tänamatust ja ärakasutamist? Või kõike, mis on lasknud ennast paista liiga ilmalikuna, et see südameni ulatuks, või liiga ilusana, et osutuda tõeks? Igas meist, kes me oleme surelikud, kõrguvad unistuste varemed ja helendab lootuste pleekaed. Igasse meist on kultuste ja riituste kõrvale kas või kordki siginenud teadmine, et taevasse pääseb üksnes läbi põrguväravate ning et leidub ülekäigutreppe ja mahasõite, mille taga pole ainsatki maamärki, juhatamaks meid kaotsiläinud kodu ja kallite sümbolite juurde. Leidub ka valgusega üle ujutatud puiesteid, mille laternate all jalutamine tuleb hiljem pisaratega kinni maksta.
Ehkki olen taas saanud aastakese vanemaks, ei mõista ma üht. Nimelt seda, kuidas saab hing kaaluda 21 grammi, nagu arvatakse teadvat. See peaks olema hulga raskem, sest mitte kunagi pole see ju t ü h i. Selles on peidus kõike ja palju - iga õhuvärelus on tuul, iga valgus on päev, iga eksimus on seitse surmapattu ja iga tunne on armastus. Ja armastusel omakorda on hing ja käed, mis ulatuvad üle oleva, olnu ja tuleva.
Igas hinges elab ka lugu, meie elu lugu, millele me hällipäeval uue puhta lehekülje ette keerame, viibides õndsas teadmatuses, kas ees ootab viljakas või hoopis ikaldusaasta.

KOLMEKÜMNE KUUES LAINE

2011-10-18T10:35:00.002+03:00

Milena Jesenska on öelnud: "Kahel inimesel võib olla ainult üks mõistlik põhjus abiellumiseks, ja nimelt see, et neil on võimatu teineteisega mitte abielluda."

Seisame, meie kaks, ja vaatame merele. Tundub, nagu oleksime kõik see aeg merele vaadanud. Kolmkümmend viis murdlainet on tulnud, kaldavallile nõrkenud ja igavikuks raugenud, kolmekümne kuues saabub täna ja praegu. Vetekohinast kostuks justkui pulmakelli ja tuuleüminat saadab bänd, mis nii repertuaari kui ka rõivastuse poolest sobiks üles astuma 70ndaid jäljendaval stiilipeol. Näen seda laineharja tagant nii selgesti - akordion ja kaks melanhoolset kitarri, ning jalges pakitseb arglik-kohmakas pruutpaarivalss.
Sina pluss mina võrdub lihtne elu, mida me pole tahtnud ega osanud keeruliseks elada. Ikka on olnud nõnda, et kui kurvastame, siis kogu hingest, ja kui rõõmustame, siis üleni. Sina oled arvanud end kord printsiks, kord kerjuseks ning minu pärisosaks saanud kord kristallkingakesed, kord tuhane leelõugas. Siiski on juhtunud, et teineteise silmis oleme midagi sootuks enamat - sina Helios, sõidutades mind kuldsel päikesevankril, ja mina Aphrodite, seda isegi kulunud hommikumantlis või naeratusega, mida ealeski pole rõhutanud mainekate kosmeetikatootjate siidine huulepulk. Sa oled lasknud mul tunda end kaunitarina, kes, kaetud ja ehitud ükspäinis armastusega, ootab lõuendile jäädvustamist.
Seisame, meie kaks, ja vaatame merele. Sügisiilides aimub terake õelust ning meid ümbritsev avarus jätab mulje pelgupaikade puudumisest - looduse ja maailma äraarvamatuse eest. Meie maailm oleme me ise. Meie elu varjundid ja ulatus küünivad ukseni, mis avaneb meisse enestesse, kus hoiame oma minevikureliikviaid, oma olevikku, oma valgust homsesse ja veel kaugemale. Kaua-kaua oled sa olnud minu ikoon, keegi, kes on midagi hoopis lähedasemat kui vari mu sammude ligi ja kelle puudutuses ei peitu eilne mälestus, vaid joobnustav praegune. Ükski hetk meie kooselust pole meid riivanud liiga hilja ja liiga valushellalt, me oleme pakkunud teineteisele kõike õigeaegselt ja parasjagu, ka neis olukordades, mida me ei valitsenud, ning päevis, kus kahetsuse kaudu saadakse andeks ja leitakse lunastus.
Kaua-kaua on minus valge leegina põlenud kõik see, mille väljaütlemiseks ei jätku sõnu ja mida seetõttu ei öeldagi. Ma võtan su käe ja sa tead: armastan sind, ainus!

IMELISIM SIINPOOL PARADIISI

2011-10-06T10:36:00.001+03:00

Sügisesed üksijäämised on hirmutavalt igavesed, ning see on ainus põhjus, miks tunded mu luuleridades kõlavad nüüd rohkem kui tõepäraselt. Vahtrad leegitsevad, päike on päeviti vaimustavalt hele, inimeste sõnutsi on vananaistesuvi, ent ööd on mustad ja kleepuvad nagu mure või nagu patune saladus. Tumedad pilveräbalad rebenevad kohati ja paljastavad killukese alasti kuud, mille paistel lombid teedel muutuvad paariks kaduvaks hetkeks udusteks peegliklaasideks.
Seisatan ja küsin: "Peeglike, peeglike raja peal, kes on kõige õnnelikum kogu maal?" Ja peeglike vastab: "See, kes tunnistab erinevaid teid täiuseni, lepib tõsiasjaga, et elu ei paku alati ausaid vastuseid, ning kes on seisukohal, et iga pisimgi pühadus väärib obeliski." Veel loodan näha vastaja silmis mingitki ettekuulutust, mis säästaks mu tundeid ega mõjuks lootusetuna nagu suluseis, ent vaikib see peeglike ja sulab pimedusega ühte. Sügis, see tuule suu läbi hõikuv räbalakaupmees kohendab külmetavale kuule hilbukesed ümber. Ainult üksik kahvatu täht jääb katmata taevalapikesele vilkuma ja me mõlemad otsekui keelduksime ajaga kaasas käimast, üritades leida elujulgust, seda endale mitte ette kujutades, vaid tajudes ja puudutades. Ning proovides olla seest tugevam, kui pealt välja paistab.
Mõtlen, kas Jumal on kodus, ja kui, siis kas ta taevasel tarel on pakettaknad ja tihedalt sulguv turvauks, takistamaks tuppa tungimast maakera ümber tiirlevate satelliitide urinat. Või läbi õhu sööstvaid signaale, mis panevad helendama lugematul hulgal tele- ja arvutiekraane. Minu vana arvuti hääbumise ja uue muretsemise vahele jäi tükk tühja maad, mil tundsin ennast olevat ilmamaast ära lõigatud. Siiski õpetas see aeg mulle üht - need, kes tõeliselt hoolivad, ei pea paljuks valida telefoninumbrit. Teadmine, et peale ekraanile ilmuvate sõnade on olemas ka soe ja hingekosutav inimhääl ja selle taga inimene ise, on imelisim teadmine siinpool paradiisi.

TEELELT ARNOLE

2011-09-27T12:14:00.002+03:00

Koos käidud rajad minus
lõhnavad kui tuul,
mis endas kannab
lume valget rahu.
Veel pakitsed kui
ohatis mu suul
ja sinu minek minu
jäämisse ei mahu.

Veel mälestus kui
tõsielufilm
sind näitab. Seisad
loojangusse näoga,
ning selja taga
muinasmaa ja -ilm,
kus hõiskasime
võidu õnnekäoga.

Näen unes: lehtib
vana pajupuu,
ta koorde lõigatud on
meie kahe nimed.
Üks sosin minus
surmani on truu –
sind armastades
armastasin imet.

SUVI NAGU KÜLLUSLIK LUBADUS

2011-09-13T21:04:00.000+03:00

Iga uus suvi pole eelmise koopia. Rukis valmib teisel põllul, lilled õitsevad uutes kohtades. Südames on teised tunded. Peas teised mõtted. (Jonas Mačiukevičius)

Iga uus suvi mõjub nagu külluslik lubadus. Mõtlesin minagi, et mida kõike ma teen, kuhu jõuan, kellega kohtun, aga suur osa plaanidest jäi realiseerumata. Tuli elu ja sekkus, tuli võimaluste puudumine ja tõmbas unistustele korrektuuripliiatsiga jämeda kriipsu peale. Ehkki pinged, mured ja hirmud kuuluvad meie elu juurde niisama kindlalt nagu saabumine ja lahkumine, tundsin ennast nagu armastuse mitmekümnendal suvel, sest head ja ilusatki leidus nii palju.

* Pisipoiss Tristani esimesed sammud.

* Rabasaar, kus suvi algaks nagu iga päev otsast peale ja kus mitte iialgi pole võimalik kogeda odavat valu.

* Sain sõbraks ühe oma lemmikkirjaniku Jan Beltrániga ( Priit Kivi, Põhjatuse Piir). Issake, kui väike on maailm!

* Jalgrattakompuuter on nelja kuuga kerinud ette 1068 kilomeetrit, ja iga läbitud vahemaa on olnud puhas rõõm liikumisest, vabadusest ja mööda libisevast maastikust.

* Soojust ja silmailu pakkus selle suve troopiline kliima ja lopsakas loodus, mis sundis mind oma pisikestes valdustes imestades ringi käima ja kõnelema taimedega nagu vana aednik. Nii palju mureleid, kirsse ja mustsõstraid! Nii palju päikest!

* Laulatus Järva-Jaani kirikus. Kui kirjutasin loo vesipea ja seljaajusongaga sündinud noormehest, oli ta oma 22 eluaastast veetnud kuus ja pool haiglates ja teinud läbi 25 operatsiooni. Nüüd võttis ta naise. Kuulusin pulmaseltskonda seetõttu, et see noormees kinnitas: minu lugu aitas tal leida usu enesesse ja oma tugevusse. Rõõmupisarad voolasid üle mu näo, kui see mees, kes kunagi soovis, et ta lõdvad ja kasutud jalad amputeeritaks, tõusis pruuti oodates altari ees püsti ja astus oma väljavalitule vastu. Niisugustel hetkedel unustab süda, kus on tema õige koht, ja tuksub tervenisti päevakangelaste õnneks ja õnnistuseks.

* Olivia Saar andis teada, et minu „Üks julge mereröövlimuinasjutt” on võetud kirjastuse Tea järgmise aasta plaani. Olen alati igatsenud jõuda lastekirjandusse...

* Ristipoeg Jakob sai minu juures külas olles kuulsaks sellega, et talle lendas rattasõidu ajal kõrva tükike tiivulist loodust. Järgneval oli seikluse maitse, sest mu poeg ärandas sõbra auto ja sõidutas meid traumapunkti. Seal õngitses lõbus noor tohtrihärra mikroskoobi valvsa silma all Jakobi kuulmekäigust välja kollaste tiibadega liblika, kes haigla ukse ees pidulikult lendu lasti. Niisugune... kollase liblika suvi.

* Nostalgiline kontsert Heldur Jõgioja mälestuseks. Sirje ja Rein Kurg, Toomas Anni, Toivo Nikopensius – igavesti noored nagu kõik armsad ja head meloodiadki.

* Päikesekuumad raiesmikud, kust sai mitmeid kordi tuldud, ämber täis küpsusest pakatavaid metsmaasikaid.

* Igapäevased suplused jõekäärus, kus tänavugi elas pardiema oma üheksa pojaga, kaldakõrkjates lobistas saarmas ja purret pidi silkas metsnugis.

* Köögipõranda remont. Et rahalised võimalused olid piiratud, ei saanud ka veoteenuseid kasutada. Tassisime auto pakiruumis koju ühtekokku kolm tonni liiva. Kümmekond voori ja mitmed tunnid laadimistööd. Käed valutasid, aga meel oli rõõmus. Täiteliivale lisaks soojustus, tsemendikiht ja kõige lõpuks helerohelised põrandaplaadid. Ilus tulemus sündis.

* Minuni jõudis armas uudis – kaks minu luuletust on helilooja Juhan Trumbi poolt viisistatud ning ilmunud laulikus „Hooli ja hoia”.

* Osavõtt kultuuriministeeriumi korraldatud lasteraamatukonkursist. Lihtsalt...tekkis soov ennast proovile panna.

* Vahva õhtupoolik koos maakonnalehe sõpradega ja minu elu üks õnnestunumaid hakklihapitsasid.

* Teadasaamine, et varsti ilmuma hakkav naisteajakiri Tiiu soovib mind oma autoriks. Esimene lugu on teele saadetud...

* Mereäärsed hilissuvehõngulised piknikud koos laagritule, juustuga grillviinerite, külma supluse ja taevaliku üksindusega.

* Imelised hetked pere, lapselapse, looduse, saunamõnude, heade raamatute, luulevihiku ja iseendaga.

Nii lihtne, nii armas, nii üürike suvi! Kased kolletuvad juba, rohutirtsud on vakka jäänud ja rändlinnud kogunevad parvedesse. Õhtud on pime-pimedad...

NAGU MAHAJÄETUD MAJAD

2011-05-23T11:04:00.003+03:00

Ma ei mäleta, kust on mulle kõrva puutunud ütlus, et blogid, millesse enam sissekandeid ei tehta, on nagu mahajäetud majad. Minu jaoks aga pole mahajäetud majadest midagi põnevamat ja salapärasemat leidunud. Oo, need tolmused pööningud, kus ämblikud on pununud võrke üle mineviku ja mälestuste, ning kus mitte kunagi ei puudu toanurgast lakapealsele pagendatud kirst, täis moestläinud rõivaid, katkenud klaaspärlikeesid ja koltunud pildialbumeid. Või kitsad ja pimedad trepialused panipaigad, summutamas iidvana majavaimu ohkeid. Või kriiksuvate põrandatega kambrid, madalukesed, maad ligi aknasilmad vanaduskae varjust maailma tuiutamas. Või mõne erilise hetke järelhõng, mida püüad senikaua endiseks elustada, kuni tajud kurbuse maitset. Kurbus ongi ju see, kui oled kaotanud midagi, mis on olnud sinu oma, või mille oled enda omaks kujutlenud.
Tooneseppade poolt auklikuks puretud seinapalgid teavad nii mõndagi kõnelda – majaasuka tunnetest, nägemustest ja inspiratsioonipuhangutest. Nad mäletavad ülistusi unistustele ja sedagi, mis on jäänud ütleja sõnade taha ja vahele. Pihtimused ja südamepuistamised saavutavad surematuse tahmaste ahjude ja pliitide suu läbi. Nois mahajäetud majades võib kohata hommikuid, mis rõhuvad tõele, et miski ei suuda lõhkuda midagi, mis poleks juba katki. Ja õhtuid, mis lõhnavad taimetee ja iseendasse kuulatamise järele. Ja öid, mille ainsaks üllatuseks võib osutuda üllatuse puudumine. Need majad on elud – lühendatud väljaandes.
Jätangi nüüd teid, mu head lugejad, ühe mulle väga kalli maja pööningut, panipaiku ja kambreid taasavastama ning rohtaiast lilleõisi noppima. Teie aga, teie jätke mind tagasiteed leidma. Ja koos minuga lootma, et see on olemas.

TRISTANI ÜHETEISTKÜMNES JA KAHETEISTKÜMNES MUINASJUTT

2011-05-20T06:33:00.007+03:00

Käes on sinu esimene sünnipäev, mu naerusuine päikesepoiss. Aasta tagasi oli su haiglavankrikese küljes silt - 3880 g/53 cm. Täna saame kirjutada - 10,7 kg/ 80cm. Aasta tagasi olid sa vastsündinu, täna oled isiksus. Kui ma mõtlen, kui palju oled sa suutnud üheainsa aasta jooksul mulle anda, kui palju mu päevi rikkamaks ja hetki õnnelikumaks muuta, siis täitub mu süda hella tänutundega. Ja kui palju imelist on alles ees – su sammud, sõnad, värvilistest kildudest kokku asetuv maailmapilt, su oskused ja tunded, alates varjundite eristamisest ja lõpetades armastusega kõigis selle vormides.
Siin, mu lemmik, on sinu üheteistkümnes päris o m a muinasjutt. Ja kui ühel poisil on juba üksteist isiklikku muinaslugu, siis ei tohi puududa ka kaheteistkümnes, see kõige mehisem – üks julge mereröövlimuinasjutt. Et su vanaema on eelkõige luuletaja, siis kõlagu see lugu pisut tavapäratult - värssides.
PALJU ÕNNE, KULLAKE, KASVA HEAKS INIMESEKS!

Kuidas Sädemeke ema ja isa leidis

Kõrgel-kõrgel, ülevalpool rändavaid pilvi ja sädelevaid tähti asus kord paik, mida kutsuti Sündimata Laste Imedemaaks. Mitte kunagi ei sadanud seal vihma ega puhunud tuuled. Aasadel keset lõhnavaid õisi seiklesid haldjad, inglid ja võlurid, radadel sõitsid värvilised tsirkusevankrid, täis naljakaid kloune ning helesinistel tiikidel sõudsid rohukõrtest punutud paatides pisikesed poisid ja tüdrukud. Neil kõigil olid seljas valged särgikesed ja peas lillepärjad.
Igal hommikul tuli kuldsete kuukildudega kaunistatud lossist välja taevamemmeke Roosalinda, hüüdis ühe lastest enda juurde, võttis tal käest kinni ja ütles: „Aeg on maa peale minna, kullake, su ema ja isa ootavad sind.” Taevamemmeke tõstis lapse koheva pilvekese peale istuma ja palus: „Pai pilveke Siidisuss, lasku maa peale ja vii lapsuke tema uude koju!” Kõik seisid ja vaatasid, kuidas pilveke kaugenedes üha pisemaks ja pisemaks muutus, kuni temast sai tilluke täpp sinises laotuses.
Sündimata Laste Imedemaal elas ka väike poiss Sädemeke. Ta oli siin juba päris kaua elanud, peaaegu kõik ta sõbrad ja mängukaaslased olid maa peale läinud ja nende asemele tulnud uued lapsed. „Miks mind keegi ei taha?” küsis Sädemeke Roosalindalt. „Kas minu ema ja isa ei oota mind?” „Kannata, tilluke,” lohutas teda taevamemmeke. „Küll jõuab kunagi kätte ka sinu aeg.”
Ühel päeval aga tundis Sädemeke, et tema kannatus on otsas. Ta kummardus üle paadiääre ja pöördus vesiroosilehel krooksuva konnakese poole: „Kallis konnake Kunilla, palun vii mind maa peale, mu ema ja isa ootavad mind.” Konnake Kunilla pani Sädemekese oma selga istuma ja hüppas hopsti maa peale. Kõik see, mida Sädemeke nägi, oli tundmatu, aga väga ilus. Tihedad metsad kohisesid tuules, mered veeretasid rannale vahuste harjadega laineid, jõed voolasid kõrgete kallaste vahel, teedel kihutasid mürisevad sõidukid ja majade keskel mänguväljakutel kilkasid lapsed, kelles Sädemeke tundis ära oma kunagised sõbrad. Nad olid suuremaks kasvanud ja neil olid käes mänguasjad, milliseid Sädemeke polnud kunagi näinud. See oli lõbus ja kärarikas maailm, hoopis erinev sellest, kus Sädemeke siiamaani oli elanud. „Aga kus siis mu ema ja isa on?” mõtles poiss. „Lähen neid õige otsima.” Seitse päeva kõndis Sädemeke majast majja, külast külla ja linnast linna, aga kõikidel emadel ja isadel, keda ta kohtas, olid lapsed juba olemas, või nad ütlesid: „Vara veel!” Sädemeke muutus väga kurvaks ja palus konnakesel ennast Sündimata Laste Imedemaale tagasi viia.
Läks mööda kolm pikka aastat. Igal hommikul võttis taevamemmeke Roosalinda ühe lastest käekõrvale, aga mitte kunagi polnud see Sädemeke. Et ta ei jaksanud enam oodata, otsustas ta veel kord maa peale minna. „Võib-olla mu ema ja isa nüüd ootavad mind,” arvas Sädemeke lootusrikkalt. Ta vaatas ringi, nägi säravat vikerkaart ja palus: „Kulla vikerkaar Viiulotta, vii mind maa peale!” Vikerkaar Viiulotta tõstis Sädemekese oma turjale, kaardus allapoole ja libistas poisi õrnalt puude alla rohule. „Kus küll mu ema ja isa on?” sosistas poiss nukralt, sest jällegi polnud mitte keegi talle vastu tulnud. „Lähen neid õige otsima.” Taas kõndis Sädemeke seitse päeva majast majja, külast külla ja linnast linna, aga keegi ei tahtnud teda. „Meil juba on laps,” öeldi talle ühes kohas. „Meie ootame väikest tüdrukut, poissi pole meile vaja,” teatati talle teises kohas. „Meie ei soovigi last, võtame endale hoopis koerakese,” lausuti talle kolmandas kohas. Sädemeke muutus jälle väga-väga kurvaks ja palus vikerkaas Viiulottal ennast Sündimata Laste Imedemaale tagasi viia.
Möödus veel kolm pikka aastat. Siis ühel heledal kevadhommikul astus taevamemmeke Roosalinda kuldsete kuukildudega kaunistatud lossist välja, lai naeratus näol. „Tule siia, Sädemeke!” hüüdis ta. „Aeg on maa peale minna, su ema ja isa ootavad sind.” Sädemeke ei uskunud oma kõrvu. Ta sõudis kiiresti paadiga kaldale, jättis hüvasti mängusõpradega ning lehvitas konnake Kunillale ja vikerkaar Viiulottale. Taevamemmeke Roosalinda võttis Sädemekesel kõvasti käest kinni, suudles teda põsele ja ütles: „Pai pilveke Siidisuss, lasku maa peale ja vii Sädemeke tema uude koju!”
Pilveke laskus aeglaselt allapoole, sinna, kus Sädemekese jaoks oli kõik nii tuttav, aga ometi nii uus. Väikesel munakividega sillutatud linnaväljakul, kuhu pilveke Siidisuss maandus, ootasid Sädemekest ema ja isa. „Oi, kustkohast sina tulid?” imestas ema ja surus Sädemekese tugevasti oma rinna vastu. „Tere, pojake!” ütles isa ja tõstis pisipoisi kõrgele õhku. Sädemeke vaatas suuril silmil oma vanemaid. Oh kui ilus ja armsa naeratusega oli ta ema ning kui mehine ja tugev ta isa! Nad võtsid kolmekesi üksteisel käest kinni ja läksid majja, millest sai Sädemekese uus, kullakallis kodu.

Üks julge mereröövlimuinasjutt

Elas ükskord mereröövel,
kes ei kartnud vaeva.
Abiks haamer, puur ja höövel,
valmis tegi laeva.
Heiskas purjed, tõmbas masti
süsimusta plagu,
kandis trümmi moonalasti,
kõike parasjagu.
Emal pisar tuli silma,
palus: „Kallis poju,
ära mine laia ilma,
memm jääb üksi koju!”
Mereröövel hüüdis laevalt
seiklusjanus suures:
„Jõuad igatseda vaevalt,
kui ma taas su juures!
Väriseda ma ei luba
oma vapral verel
ning ma õige varsti juba
seilan ulgumerel.
Tüürin laeva uhke moega
nagu maismaal rongi,
sina kaldal oota poega,
selleks emad ongi!”
Rätik sõlmitud sai pähe,
side üle silma,
uljaist hüüdeist kõri kähe,
nii läks laia ilma
mereröövel, selga kistes
triibulise särgi,
tikkis sellele ristpistes
surnupealuu märgi.

***

Meri oli peegelsile,
kaugelt kumas kallas,
mereröövli laevavile
kaikus vetevallas.
Aga äkki laintest viskus
suur ja tige kala,
hammastega laeva kiskus
nagu toidupala.
Karjus: „Ära tõsta kära,
uljas mereröövel,
hommikul ma söön su ära,
praegu õnneks öö veel.”
Mereröövel vastu hõikas:
„Mina sind ei karda!”
Ümber laevamasti põikas,
hüppas üle parda,
haaras kalal kinni sabast,
sikutas mis suutis,
pureda sai jalalabast,
see ta kurjaks muutis.
Nagu vägilase jõuga
lõi ta kala uppi,
lõunaks keetis suure nõuga
maitsvat kalasuppi.

***

Kord, kui mereröövel tukkus,
algas tihe sadu,
vihmaga koos pilvest kukkus
hirmus lohemadu.
„Oh-oh-hoo!” ta möirgas nii et
merel tõusis maru,
kraapis laeva purjeriiet
küüntega kui karu.
„Ma ei ole miski lohe,
kui ma sind ei neela.
Õhtuooteks söön su kohe,
sina mind ei keela.
Kus on nuga, kus on kahvel,
kus on maitseained?
Oi, ma olen janus kah veel,
peale joon kõik lained.”
Röövel vastas: „Oota vähe,
minust ei saa praadi!”
Lohele ta viskas pähe
tühja rummivaadi.
„Ma ei näe, oh küll on kole,”
kostis vaadist nuttu.
„Enam paha ma ei ole,
koju lähen ruttu!”
Käsikaudu läbi mere
pistis põgenema.
Kisas: „Appi, lohepere,
appi, isa-ema!”

***

Mereröövlil mõtteis mõlkus
tuule laulu kuulda,
kiiker pihus, rõõmsalt kõlkus
kõrgel mastipuul ta.
Pähkleid põske pistis taskust,
merre pildus koori,
äkki laevalaele laskus
seitse nõiamoori.
Valjult naerda lagistasid,
soputasid kleite,
pikki hambaid plagistasid
kõik need seitse eite.
„Mereröövel, meil on kahju,
kuid me kõht lööb pilli.
Kohe pistame su ahju,
lisame ka tilli,
peotäis soola ja veel teine,
kõike nagu vaja.
Ah, mis maitsev pidueine
peagi täidab paja!”
„Teie tarvis, nõiamutid,
ma ei säästa vaeva,
lendate kui rohututid
varsti üle taeva!”
hõiskas mastist mereröövel.
„Mina ei jää hätta.
Arvan – teie viimne töö veel
hüvasti on jätta!”
Tõmbas kopsud õhku täis ja
puhus nagu jõudis.
See kui tormiraju näis ja
kõrgustesse sõudis
nõiamoore nagu lehti,
suud täis hädakisa.
„Teie tahe siin ei kehti,
rohkem ma ei lisa!”
mereröövel naerdes hõikus,
ronis mastist alla,
laulis nii et kajut kõikus:
„Hõissassaa ja tralla!”

***

Varsti armas kodukallas
hakkas lähenema.
Rannatuulte meelevallas
poega ootas ema.
Laevale ta jooksis vastu,
ütles: „Tere, poju!
Julgesti nüüd maale astu,
oled jõudnud koju!”
Mereröövlile siis musi
emakene andis,
kinkis talle kallistusi,
süles tuppa kandis.
Lubas: „Raamatust loen ette
mereröövlijuttu.
Las su laev jääb vannivette,
aeg on minna tuttu.”

PALVE

2011-05-08T08:39:00.002+03:00

Minu ema, kes sa oled taevas,
hoia minu kohal kaitsvad käed.
Tean, mu pilgus laotusesse kaevas
tõusuveed ja mõõnad ära näed.

Minu ema, leia mulle kallas,
toetamaks mind, habrast purdepuud,
ja kui rappun lainte meelevallas,
lootusega lahasta mu luud.

Minu ema, soeta mulle sõrmus,
ohu kaitseks millel võlujõud,
soeta seisupind, kus niiskub põrmus
headuse ja halastuse põud.

Minu ema, edasta mu palve
Temale, kes sulle lähemal –
lasku tulel tantsida mu talve,
kas või kõige, kõige vähemal.

KÜSIMUS VÕI VASTUS

2011-05-02T10:28:00.004+03:00

Saab vesipüksist järsku keerukuju,
kui rannaiilil rindu raugeb hing.
Veel päev ei tea öö kombeid ega tuju
ja hetk on suletud kui raudne ring.

Loeb päiksekell neid sekundeid, mis käisid
mu elust läbi mitme aasta eest,
mil pisarad eht pärlitena näisid
ning õnneks piisas aganaist ja veest.

Kumb raskem on, kas küsimus või vastus,
ma juurdlen täna, laubal murejoon,
ja kas veel ajas, naerdes lendu lastus

on ühist ajaga, mis meeltes kaikus
kui Matteuse võimukas passioon,
kus iga noot kord karjatus, kord vaikus.

LEHEKUUL, PÄRAST LUND

2011-05-01T19:07:00.006+03:00

SIIT- JA SEALTPOOLT PIIRI

2011-04-27T21:01:00.010+03:00

Ühe soov on mõnikord ka teise soov. Nii tahaksin minagi Nasta Pino kombel elada 19.sajandil, sest mullegi meeldivad Puškini luuletused, Tšaikovski romansid ja tuulest viidute kombelisus. Oli lüürika ja romantika sajand. Ühinen Nastaga, leides, et praegu käsil olev on külm, jõhker, üksteisest eemaldumise ja hulga seas üksijäämise sajand. Liiga palju on vaenu, mida tahetakse kõikvõimalikul viisil välja näidata.
Hiljuti juhtus niisugune lugu. Mu koolivenna poeg, kes lõpetab sel aastal ülikooli ajakirjanduse erialal, valis oma diplomitööks teema, mis käsitleb pagulaseestlaste eesti keele oskust ja kasutust. Noormees, olnud lugenud mu artikleid ja leidnud minu kirjeldatud persoonide hulgast ka ühe väliseestlase, palus, et annaksin talle selle isiku kontaktandmed. Soovitasin tal andmete saamiseks pöörduda ajalehetoimetuse poole, kus see mees töötab. Lisasin, et tegemist on mitmekülgselt andeka ja erudeeritud inimesega, kellelt oleks noorel ajakirjanikul (kes on tubli kristlane, aktiivne roheline ja kes omab eelsoodumust saada ka heaks luuletajaks) väga palju õppida.
Siis aga luges too noormees minu poolt soojalt soovitatud inimese hiljuti ilmunud artikleid, mis sisaldasid halvustavaid js solvavaid märkusi eesti kirjanike aadressil. Noormees kogus enda ümber mõniteist loominguinimest ja koos saadeti piiritaguse nädalalehe toimetusele palve säilitada tolerantsust, hoolimist ja austust üksteise vastu. Väliseestlasest ajakirjaniku reageering oli ootamatu – ta nimetas noorte läkitust silmakirjalikult mesimagusaks maskeeritud pöördumiseks.
Noormees tänas mind, kuid teatas, et ei vaja tolle inimese abi. Ma ei osanud midagi kosta, kui ta küsis: „Kuidas ma saan suhelda kellegagi, kes ei usu h e a d u s e s s e?” Mul oli kurb ja häbi, just nagu oleksin pettuselt tabatud.
Loen Nasta Pino mõtisklust: „Ajalugu tehakse täna, iga päev. Aga uuritakse ja kirjutatakse üles aina eilset lugu, nii on ohutum. Uurijatele. Ajalugu kõnnib siinsamas meie keskel, mina teiste hulgas. Praegu, aastal 2011, on veel piisavalt neid, kes elasid üle viimasele suurele sõjale eelnenud sündmused, olid osalised. Nende käest eriti ei küsita, sest kõik mälestused ei sobi tänase ajalookäsitlusega. Täna on kõik metsavennad vabadusvõitlejad ja kõik läände põgenenud rahvuskangelased. Aga meie elasime siin koos metsavendadega ja siin hukkusid need, kellel o l n u k s põhjust põgeneda, kuid kes jäid, sest see maa siin oli neile kallis. Kallim kui iga hinna eest oma naha päästmine.”
Tõesti. Nimetatagu meid piiritagustes paradiisides pealegi ebaküpseteks või ebapädevateks, kirjanikujuntsudeks või naiivitarideks, meie eriline väärtus on see kallimast kallim, mis iga päev meie ümber – isamaa. Ja meie rahvas. Ja meie ise. Ja meie emakeelne, kodukootud looming. Ja meie kevad –lilled, heinamaa, päikesepaiste... Kõik kokku moodustab imelise pidepunkti siin kurjas ja kaduvas maailmas.

SAMMUD

2011-04-25T12:29:00.005+03:00

Tip-tap, jälle samm või kaks,
väravani vastu peab ehk jaks.
Püüa aga julgelt kõigest väest,
hoiab sõber suur sul kinni käest.
Tip-tap, tip-tap, sammud pole meil
kerged kõik, oo ei!

Nii see on: esimesed sammud, viimased sammud, rasked sammud, kerged sammud, pikad sammud, lühikesed sammud, mõtlematud sammud, läbimõeldud sammud, kiired sammud, aeglased sammud, marsisammud, paigalsammud, tantsusammud, eksisammud...ning ikka ja alati see magus illusioon, et üksainus samm lahutab meid millestki, kuhu me nii väga tahame jõuda.

TÄIUSLIKUD TÕED

2011-04-24T08:39:00.003+03:00

Vana kask lagendikuserval sõõrutab mahla. Rüüpan otse purgist, magus jahedus valgub mu olemisse ja ma tunnen, nagu jooksin kevadet ja ärkamist ennast. Mahla kõrvale, mis maitseb otsekui täius, sobivad täiuslikud tõed, ja ma leian need – Daniel Gottliebi sulega kirja panduna. Need on kaelast allapoole halvatud mehe tõed autistist tütrepojale, ja need on äravahetamiseni minu omadega sarnased, kõneldes armastusest, kaotusest ja elu andidest.
* Igatsus on kurb koht inimese südames, ent igatsus tähendab armastust.
* Sageli on tulemus parem, kui sa ei teeskle end nõrgana tundes tugevust või hirmul olles vaprust.
* Pole tähtis, mis toimub su keha või meelega, su hing jääb ikka terveks.
* Kui sa pead õiget võitlust, õigel moel, siis ei muuda tulemus ainult sinu, vaid ka teiste elu.
* Viha tuleb suuta pöörata energiaks, mille abil võidelda teiste õiguste eest.
* Kui sul on valus, siis ole inimestega, kes sind armastavad ja kes taluvad su valu ilma möödaminnes öeldud arvamuse või nõuandmiseta.
* Kui aeg möödas, igatsed vähem seda, mis sul oli eile, ja naudid rohkem seda, mis sul on täna.
* Kui suhtud partneri vajadustesse hoole, armastuse ja kannatlikkusega, siis tunned altruistliku armastuse suurt õnne.
* Perekonda kuulumise ilu on perekonnaga olemine.
* Tõeline õnn on hästi elatud elu kõrvalsaadus.
* Mida pikem on nimekiri inimestest, keda sa armastad, seda õnnelikum sa oled.
* Sa ei vaja mitte rikkust, mõjukust ega varandust, vaid vastutust armastada kedagi iga päev natuke rohkem, kui tegid seda eile.
* Surm pole su vaenlane. Teadmine, et su elul on lõpp-punkt, aitab sul hinnata iga elatud hetke.
* Surm pole probleem. M i t t e elamine on probleem.
* Inimeseks olemine on külalismaja. Ava uks ja süda.

HÄID PÜHI, MU HEAD LUGEJAD!

TRISTANI KÜMNES MUINASJUTT

2011-04-20T08:21:00.010+03:00

Samm puute kaugusel ootavasse lehekuusse, ja aastaring saab täis. Täna veel kõnelevad sinust, mu lemmik, järgmised arvud: üksteist elukuud, kaks peaaegu eestikeelset ja tuhat üks pudikeelset sõna, kaheksa hammast ja mustmiljon vempu.
Siin, pisike päiksekiir, on su kümnes päris o m a muinasjutt.

Helekollane voodi ja valge jääkaruke

Seisis kord metsarahva mööblipoes laudade, toolide ja riiulite vahel helekollane lapsevoodi. Seisis ja ootas pikisilmi, et keegi tuleks ja ta ära ostaks.
Ühel päikesepaistelisel kevadpäeval, kui ümberringi õitsesid lilled ja laulsid linnud, astus poeuksest sisse rebaseisa Ruudi, vaatas ringi ja seadis sammud helekollase voodi suunas. „Oi kui kena voodi! Just selle ma ostan, siin hakkab magama minu esimene poeg,” ütles rebaseisa Ruudi rõõmsalt, ostis voodi ja tassis selle oma urgu. „Oi kui armas voodi!” lõi rebaseema Reet kaht kätt kokku. „Siin hakkad sa magama,” pöördus ta rebasepoeg Reinukese poole, tõstis pojakese voodisse ja andis talle kaisuloomaks valge karvase jääkarukese.
Rebasepoeg Reinukesele aga üksinda voodis olla ei meeldinud. Ta ronis sellest välja, puges ema-isa magamisasemele, tegi mõlemale kalli, andis mõlemale musi, pistis pöidla suhu ja jäi magusasti tuttu. Nii kordus see igal õhtul.
„Meist ei hooli mitte keegi,” torises valge jääkaruke. „Lähme siit õige minema, võib-olla leiame kusagilt niisuguse kodu, kus meid vajatakse.” Õhtul, kui rebaseisa Ruudi, rebaseema Reet ja rebasepoeg Reinuke magama olid heitnud, hiilisid helekollane voodi ja valge jääkaruke urust välja. Metsa kohal särasid tähed ja suur täiskuu vaatas lahkel näol, kuidas kaks rändurit ennast teele asutasid. Helekollane voodi kepseldes ees ja valge jääkaruke paterdades järel, nii jõuti lõpuks metsast välja. Metsa taga oli teine mets, teise metsa taga lai lagendik ja lagendiku taga linn. Selle linna valitseja oli unetu härjapõlvlane, kes elas uhkes lossis. Helekollane voodi ja valge jääkaruke astusid lossitrepist üles ja kõlistasid kella. „Mida te soovite?” küsis teener, teravahambuline vesirott. „Ehk on siin lapsi, kes vajaksid magamisaset ja kaisulooma?” poetas helekollane voodi kõhklevalt. „Jah, unetul härjapõlvlasel on seitse poega, tulge sisse ja rääkige ise majaisandaga,” tõmbas teener vesirott ukse külalislahkelt lahti.
Suures saalis istus unetu härjapõlvlane koos oma unetu naise ja seitsme unetu pojaga söögilauas. „Ei, me ei vaja voodit ega ka kaisukaru, sest meie ei maga mitte kunagi,” sõnas unetu härjapõlvlane, kui oli helekollase voodi jutu ära kuulanud. „Päeval me teeme tööd, õpime ja mängime, öösel aga tantsime. Kui tahate meiega koos elada, siis olete teretulnud, sest ruumi meil jätkub.”
Kui saabus õhtu, võtsid saalinurgas kohad sisse rohutirts, ööbik ja rähn, esimene mängis viiulit, teine laulis ja kolmas lõi trummi ning unetu härjapõlvlane koos unetu naise ja seitsme unetu pojaga hakkas lõbusasti tantsu vihtuma. Muusika oli nii nakkav, et kaasa tantsisid ka teener vesirott, lauad ja toolid, tassid ja taldrikud ning rõivadki lõid üksteisel varrukast kinni hoides riidekapis tantsu. Helekollase voodi jalad kerkisid nagu võluväel õhku ja valge jääkaruke hüples nii, et kasukas auras seljas. Varsti väsisid nad ära ja uni kippus peale, aga muusika muudkui mängis ja tants ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Viimaks ometi tõusis päike ning rohutirts, ööbik ja rähn lõpetasid kontserdi. Unetu härjapõlvlane läks koos naise ja seitsme pojaga hommikvõimlemist tegema, helekollane voodi ja valge jääkaruke aga vajusid vastu seina ja tõmbasid lõõtsutades hinge. „Kaome siit!” müksas valge jääkaruke helekollast voodit. Valutavaid jalgu järele lohistades komberdasid nad lossitrepist alla ja silkasid puudesalu poole. Seal heitsid nad samblavaibale ja magasid ühtejutti terve päeva ja järgmise öögi.
Koidikul asusid nad uuesti teele ja jõudsid linna, mille valitsejaks oli unine hiiglane, kes elas suures kivimajas. Koputamise peale ilmus uksele majapidaja mäger, maani ulatuv öösärk seljas ja silmad poolkinni. „Kas siin leidub lapsi, kes sooviksid magamisaset ja kaisukaru?” küsis helekollane voodi. „Unisel hiiglasel on kolm poega, aga eks tulge sisse ja rääkige pererahvaga,” vastas majapidaja mäger haigutades. „Seda muidugi juhul, kui teil õnnestub nad üles äratada.” Avaras toas, kus polnud muud mööblit kui tohutu lai madrats põrandal, põõnasid üksteise kõrval unine hiiglane, tema unine naine ja kolm unist poega. „Hei, peremees!” raputas helekollane voodi unist hiiglast. „Möh!” tegi see ja keeras teise külje. „Ärgake ometi keegi!” hõikas helekollane voodi, raputades hiiglase unist naist ja kolme unist poega. „Äh?” maigutas naine suud. „Noh-noh!” nohisesid kolm poega. „Siin ei ole meil midagi teha,” lõi valge jääkaruke käega. „Laseme õige jalga!” Nad läksid läbi maja, kus köögis magas kokk, pooleldi koorimata kartul pihus, vaibal põõnas koer, närimata kont nina all ja majapidaja mägergi oli ennast eestoa diivanil mõnusasti kerra tõmmanud.
Rännanud edasi, jõudsid helekollane voodi ja valge jääkaruke linna, mille valitsejaks oli norskav nõiamoor, kes elas kõrges tornis. Sel tornil oli pisike aken ja mitte ühtegi ust. „On siin lapsi, kes vajaksid magamisaset ja kaisukaru?” hüüdsid helekollane voodi ja valge jääkaruke. Aken nende pea kohal löödi lahti ja sealt vuhises luua seljas alla kongus nina ja pikkade hammastega nõiamoor. „Mu tütrel polegi voodit ja kaisukaru, te tulite just õigesse paika!” hõiskas nõiamoor ja hirnus naerda, nii et linna kõik varblased ja tuvid ehmunult lendu tõusid. „Istuge mu selja taha, ma viin teid üles!” Helekollane voodi ja valge jääkaruke ronisid luua selga ja hetk hiljem olid nad väikeses ümmarguses toas, kus neid ootas pisike sassis juustega nõiaplika. Nõiamoor laotas voodisse linad ja sulgteki ning käsutas tütre magama. Pisike nõiaplika pigistas valge jääkarukese endale kaenlasse, nii et vaesekesel jäi hing kinni, sulges silmad ja hakkas heleda häälega norskama. Sedasama tegi ka nõiamoor, aga jämeda häälega, norsates nii, et torn kahele poole kõikus. Helekollasel voodil ja valgel jääkarukesel lõid kõrvad pilli, nad proovisid natukeseks tukastada, aga kahehäälne norskamine ei lasknud neil uinuda.
Hommikul, kui ema ja tütar olid luua seljas metsa lennanud, et nõiarohtusid korjata, ütles valge jääkaruke helekollasele voodile: „Põgeneme siit, ja ruttu!” „Aga kuidas me tornist alla saame?” „Hüppame!” Valge jääkaruke oli pehme ja kerge ega saanud haiget, helekollane voodi aga lõi maandudes jala valusasti vastu kivi ära. Valge jääkaruke paterdades ees ja helekollane voodi kolmel jalal liibates järel, nii ruttasid nad kolm pikka päeva ega peatunud enne, kui olid koju jõudnud. Kikivarvul astusid nad urgu, kus rebaseisa Ruudi, rebaseema Reet ja rebasepoeg Reinuke magasid. „Kuskil pole nii hea kui kodus,” arvasid helekollane voodi ja valge jääkaruke, ohkasid väsinult ning pugesid teineteise kaissu. Nad nägid unes, et õige pea tuleb aeg, mil nad saavad rebasepoeg Reinukesega suurteks sõpradeks.

PILVED TÕUSEVAD MEREST

2011-04-18T12:48:00.005+03:00

Eeva Pargi ühel novellil on kummastav pealkiri – „Pilved tõusevad merest”. Ma loen ja näen: vee ja taeva murdejoonelt irdub imetillukeste lendkalade parvi, vahutriibud soomustel. Soolane tuul kannab nad kõrgele, nad saavad üheks uduga ja laotuse veerele öö jooksul kogunenud unenägudega, moodustades kohevaid tupsukesi, milles helendab hõbevalget ja hülgehalli. Nendes on teisele poole merd lahkunute hingeigatsust ja kaugetelt kallastelt viipajate pisaramärga.
Õhtul libisevad nad tagasi voogudesse, tükkhaaval nagu rebenenud lavaeesriie, tuues nähtavale uue vaatuse dekoratsioonid – tähed, kuu ja silmapiiritaguste linnade tuledekuma.
Mõnel päeval jäävad pilved merest tõusmata ning taevas näeb välja nagu helesinine atlass-siidist lambikuppel, päikesepirn keskpaigas sooja ja kollast kiirgamas. Ja ma mõtlen, et vetest kerkivate lendkalakeste parved on nagu kõik see, mida me unustada püüame, mis aga ennast unustada ei lase. Või see, mida me näha ei taha, seda ometi oodates ja igatsedes. Pilved otsekui õpetaksid: unustamine on, kui keelatakse endal mäletada. Mäletamine on, kui keelatakse endal unustada. Ning millegi puudumine ongi see, mis saabuva olemasolu eriliseks muudab.

AEG ÜHEKS JA TEISEKS

2011-04-15T19:08:00.003+03:00

Aeg rääkida elust, aeg rääkida surmast
ja maast, mis taas kevadet näinud,
valgeist õhtuist ja kargete koitude hurmast
ning nendest, kes ära on läinud.

Aeg elavaks mõtelda hetk, mis näis armas,
näha õitsemas koltunud heina,
luua lauludeks väikseimgi nägemusnarmas,
hingest künnilind nokkimas leina.

Aeg keelduda endasse jätmast, mis valus,
laita kerjatud sõna ja rõivast,
hoida tunnet, mis kõikide tunnete alus
ja võimatut otsida võivast.

Aeg minna ja tulla, et olla ja kesta,
püüda päeva kui ainsat ja viimast,
iga kingitud tund kauniks muinaslooks vesta,
head sõeluda mälestusliivast.

ON SINILILLEDE AEG

2011-04-08T09:38:00.004+03:00

On krookuste ja sinilillede aeg, ent väljas langeb laia märga lund. See puruneb aias laiutava suurvee pinnal, katab määrdunud hangepõhjad uue, heleda kihiga ja moodustab laotuse taustal mustri, mida mu õnnis vanaema armastas käpikutesse kududa –valged tätrad hallil pinnal.
Arvan nägevat, kuidas kevad, hambad ristis, vastuvoolu ujub, olles pidevalt, päevast päeva paar sammu ajast maas, ja meie koos temaga. Ikka see karvakraega jope esikunagis, ikka see pead sügelema ajav villane müts ja paksude taldadega talitossud. Ja see väsimus ning päikesepuudus, mis on kasvanud otsekui igavikumõõtmeliseks. Linnulaulgi keset põhjatuuli ja lund mõjub võõrastavalt, kõik viled, viisijupid, siutsumised ja tsiitsitamised jäävad just nagu õhku rippuma, tekitades mulje, et piisab vaid käsi sirutada ja kujuteldavat raadionuppu keerata, ning saabub vaikus, helid sumbuvad lumme ja vette. Või et lõoke seal põldude kohal, keskel keerlevat valget on pelgalt hüüdja hääl, mis kehatuna maa ja taeva vahel trillerdab ja oma iseseisvat elu elab.
Aed näeb välja nagu otsepilt Kuult. Külm on kõnniteeplaadid üles kergitanud, maastikulapp mängib ja lainetab, ilupuukesed on lumeraskuse all kas murdunud või armetult küürakaks koolutatud, maapind laseb, kui sellele jalaga tugevalt vajutada, kuuldavale sookolli korisevat hingeldamist. Oletan kevade Heraklese kombel kuningas Augeiase tallides võitlemas, veisesõnniku asemel lõputu ja aina juurde kogunev jää ja lumi. Mõtlen: kui kaua veel võtab aega, mil Alpheiose ja Peneiose jõgede vood möirates kohale tormavad, uhtudes meist koos keltsaga välja ka talvepahuruse. Nii, et krookused hinge lumisel pinnal oma kroonlehed avaksid. Ja et sinililledki õitsele puhkeksid. Metsa all ja meis.

LIHTSALT ÜKS SONETT

2011-04-06T18:11:00.003+03:00

Sa vaikseiks ohkeiks silbitad mu nime,
kui aknal murdub kustuv ehakiir.
See kõik, mis valguses on keeld ja piir,
saab lubatuks, kui võimust võtab pime.

Mul veri soontes laulab ürgseis keeltes
ja sinust joob mu emahundivaist.
Öös avastad mind, surematut naist,
kes kestvusega raamib end su meeltes.

On hiirekõrvul sõnu tulvil tund
ja sinu sõrmi paljuneb mu pinnal.
Sus räägib minu, minus sinu sund

ja üks on uim, mis hingab kahe rinnal.
Ses joobumuses arugi ei saa,
kus taevas algab ja kus lõpeb maa.

ELUGA KAHASSE

2011-03-31T09:41:00.004+03:00

Need varad ja võlad,
kõik, mis on mu hooleks,
hea sõbratar, elu,
me jagame pooleks -
kõik valge ja musta,
kõik sõnad ja viisid,
ammu valminud maalid
ja värsked eskiisid.

Me jagame pooleks
kõik muiged ja irved,
õnnetina ja kulbid
ja vaenukirved,
narrikuljused, maskid
ja parukalokid,
vanad tikkimisraamid
ja värtnad ja vokid.

Me kahasse kogume
münte ja marke,
kuuri korjame
kõplaid ja sõnnikuharke,
seame pleekaeda laiu
ja kitsamaid linu,
ainult süda ja tunded –
need on ükspäinis MINU.

LUMEKUNINGANNAT SUUDELDES

2011-03-30T09:42:00.009+03:00

Viimasel ajal on mind hakanud huvitama päevahoroskoobid, sest need tabavad mõnikord täpselt kümnesse. Eile näiteks oli minu kui skorpioni puhul öeldud: „Võimalik, et keegi püüab teis kaastunnet äratada, kuid pöörab järgmisel hetkel teile ise selja.” Nii ka tõesti juhtus. Ent nii, nagu toimis see tundetu ja enesekeskne tüüp, toimis meie kõigiga üks muinasjututegelane, keda kutsutakse Lumekuningannaks.
Vaatangi nüüd uude päeva ja miski minus sunnib uskuma, et kevad on legend. Sajab ja tuiskab. Peenikest nõelteravat lund ja tusameelt. Hanged on öö jooksul tunduvalt kõrgusesse ja laiusesse kosunud, teed on täis tihkeid vaalusid ja puud oma talveehtes tuletavad meelde jõule, mis näivad siit, aprilli künniselt vaadatuna kauged ja imelised nagu eelmiste elude pühapäevad. Kes Lumekuningannat suudleb, selle süda muutub jääks. Paistab, et kevadki, äratehtuna tolle olendi külmast ilust ja meelitatuna ta võltsist libekeelsusest, kinkis talle suudluse, mis muutis meie kõikide hetkeelu.
Vaatan uude päeva ja mu jalgades annab ennast tunda suusaretkede pikkus. Midagi nii enneolematut pole ma varem kogenud – allatuult, jääpurjeka kiirusega üle laudkõvade põldude, metsasakkidest läbi, teispoole külaservi ja linnapiire. Kaugele, keskele kõiksust. Ja tagasi vastutuult, vihurid nõtkete humalatena säärte ümber, igas ilmakaares üksainus suur lõputu heledus.
T a l v i n e heledus, mida kevadpäike hetketi pilvede vahelt pimestavalt valgustab, ent piisavalt ei soojenda.
Kuldnokk istub pesakasti ees oksal ja tema tarkades linnusilmades kõneleb täna kurbusesegune imestus. Otsekui küsiks see tiivuline: ma tulin ju t a g a s i, millest siis see jahe vastuvõtt? Viin talle peeneks hakitud keedumuna, ta laskub trepi ette, nokib ahnelt ja kuulatab mu mõtteid. Seda, et ikka minnakse teinekord liig hilja ja tullakse liig vara, ja vastupidi. Süda näib aimavat õiget aega, aga ikka osutub see valeks. Tea siis või ole... Kuidas oskakski linnuke, kui meiegi ei osanud ette näha, et alati nii kindlameelne kevad murdub iluks maskeeritud kõrkuse ja teeskluse ees, suudleb Lumekuningannat ja saab nõiutud. Jääb üle olla äraootaval seisukohal, et leidub keegi maapealne või maaväline, kes suudab nõiduse ahelad katki rebida, et kevade süda sulaks. Senikaua hoiame endas legendi.

TÄNA NÄGIN MA KEVADET

2011-03-27T14:38:00.007+03:00

Sel aastal tuli kevad tõepoolest teisiti. Või õigemini ei tulnudki, sest lõppematud lumetormid ja päevalgi võimutsevad külmakraadid räägivad vägagi talvises keeles. Seegi, et lumi on maas püsinud juba peaaegu pool aastat, pole karm müüt, vaid tegelikkus. Ma olen talveväsinud, nagu ka suusateed jäiste tuulte eest kaitsev metsatukk, mis on liiga väike eksimiseks ja liiga suur otsimiseks, suutmaks sellest kevade silmad üles leida. Tagasiteel see siiski õnnestub. Keset lumist aeda istub õunapuuoksal üks hullult õnnelik kuldnokk ja laulab justkui meelest ära. Ja ma võin öelda: täna nägin ma kevadet.

TAGASI KOOLIVAHEAEGA

2011-03-24T12:08:00.002+02:00

Ristipoeg Jakob, kes osa koolivaheajast minu juures veetis, jättis endast maha otsekui üleöö suuremaks avardunud toad ja vaikuse, kuhu midagi pole asemele panna. Veel kõditab sõõrmeid pannkookide ja šokolaadimuffinite vaevutajutav lõhn ja prügiämbrisse kägardatud jäätisepaber toob keelele lapseea kordumatu maitse. Lauanurgale ununenud muinasjuturaamatu läbi kõneleb mu omaenese ammuste koolivaheaegade alltekst, Pöial-Liisi, väike merineitsi ja inetu pardipoeg on tagasi ja mina hetkes, kus suurekssaamiseni on minna sedavõrd pikk tee, et abi ei tõuse isegi seitsmepenikoormasaabastest ja lendavast vaibast. Akna taga haigutab lagunev lumekindlus ning selle kõrval vedelev labidas mõjub keskel lõõtsutavat märtsituisku nagu märk kõikide põlvkondade ühisest lapsepõlvest.
Mõtlen, kui väga tahaks mõnikord nüüdki olla kindlustatud, soomustatud – selle eest, mis hingele võõras ja vastuvõetamatu, ja kui väga ihkaks endasse neid päevi, mil kõik oli nii lihtne. Aegadetaguste lumekindluste müürist sai ainsa sõrmenipsutusega piir, mis eraldas oma maailma muust maailmast, fantaasia reaalsusest ja mängulise sügavtõsielulisest. Need olid ehedalt õnnelikud ajad ja koos ristipojaga anti mulle need veel kord läbi elada. Minulgi oli koolivaheaeg, see tõeline, mis algab õppeveerandi lõppedes ja lõpeb uue veerandi alates. Ainult tunnistust pole mul ette näidata, ning seda, millise numbri vääriliseks peetakse mu teadmisi ja ülevalpidamist, võin välja lugeda vaid kaasinimeste naeratusist, käeviipeist, kulmukergitusist ja peavangutusist. Miski, mis pole üksnes väline teekond, vaid suundumine sissepoole, jääb minu ja ainult minu hinnata.
Tänaseks sai mu koolivaheaeg otsa ja taas tuleb istuda elukoolipinki, mis logiseb tappidest ning mille lauaplaati katavad ohtrad kriimustused ja tindiplekid. Õhus hõljub kriiditolmu ja tahvel on täis mitme tundmatuga võrrandeid. Jälle peab taandama, panema sulgudesse ja ühise nimetaja alla ning leidma vastuseid, mis sageli osutuvad valeks. Jälle peab süvenema paksu eluraamatusse, kirjutama peatükkidest ümberjutustusi ja ulatuma nägema ridade vahele. Tegema kõike seda teadmisega, et pärast viimase lehekülje pööramist heliseb viimane koolikell ja lõpupidu ei järgne...
Selle ajani aga hoian endas õnnetunnet tõdemusest, et ükski ootamine ei tundu enam pikk, kui see juba möödas on, ja et kuni leidub tulijaid ja olijaid, ning minejaid, et uuesti tulla, on iga hetk nagu kojusaabumine, headest ja väga headest hinnetest kirendav klassitunnistus ranitsas ja kingituseks saadud muinasjuturaamat kaenla all.

KEVADE ALGUSE PÄEVAL

2011-03-21T07:58:00.003+02:00

Ma usun, et kõige jaoks on aeg. Seda ei pea ilmtingimata nimetama õigeks ajaks. Seetõttu ei saagi elus olla valesid valikuid või vigu, sest nende sündimise hetk on nende jaoks õige aeg ja tagantjärele on nad alati õiged. Ma ei lugenud Su luuletusi lennukis teel Kanadasse. Ja ma ei lugenud neid ka siis, kui seal olin. Ja ma ei lugenud neid tagasiteel ega ka siis, kui olin uuesti kodus. Nad olid ainus dokument mu arvutilaual, nii et nende olemasolu meenutas mulle ennast iga päev. Aga ei olnud õige aeg. Ei, mitte et mul oleks olnud liiga kiire. Üldse – öelda, et miski jääb tegemata, sest on liiga kiire, ei saa olla tõsi. Sest ükskõik, kui kiire on, leiab võimaluse oluline kuhugi mahutada, kas une arvelt või teiste toimingute kiirema läbiviimisega. Samamoodi on ka äraminekutega ja tagasitulekutega ja kohtumistega. Kui ei ole hingega hetke juures, on see raisatud hetk. Täna lugesin Su luuletusi. Ja kohtades, kus tahtsin nutta, leidsin ilu ja kurbusega sama suured lohutused. Õla ja kussutava sosina – nuta, kui nii tunned, aga ma olen ikka siin ja ma ei lähe ära. Lugesin ja ei nutnud.
Ma tundsin Su luuletusi lugedes Sinus ära enda. Et need on minu nähtud hetked, minu tunnetatud tunded, minu avastatud avastused, aga sõnadesse kogutud viisil, mida ma veel ei oska, sest need on liiga reaalsed ja liiga praegused ja kohal. Istuvad mu ümber ja sikutavad seelikuäärest, et end meelde tuletada. Kuidas sa räägid kellestki kolmandas isikus, kui ta istub su kõrval. Või kuidas sa kirjutad kellestki luuletust, kui ta hingab su kõrva juures ja jälgib paberit, millele sõnad peaksid jõudma. Kohmetus iseenda tunnete ja tundmiste ees. Ma ei ole kaua siiralt luulet kirjutanud. Ja proosa on kuidagi ebaisiklik, kellestki teisest, justkui väldib ausaid emotsioone, mida olen kogenud ja millest oskaksin tõeliselt kirjutada. Ja nii ei kirjutagi. Sest ei ole õige aeg.
Tõsi, elu võib niiviisi elamata jääda, kui ootad alati õiget aega. Aga seda ma ei karda. Parem vähe tõelisi hetki kui palju intuitsiooni vastu kordasaadetud sündmusi. Tõstab pead mu salajane süda, kes on ennast varjanud ootuste eest. Minu ja teiste ootuste eest. Ajanõudmiste eest. Üks süda, kellel on oma rütm ja kes teab, et see on ainus rütm, milles ta töötada saab. Rütm on ka aja väljendus...

Eelnev lõik on pärit kirjast, mille saatis mulle nooruke kirjanik Eia Uus. Pean seda läkitust väga kalliks, sest see sisaldab palju hingesoojust, õigeid tõdesid ja ka üht armsamatest pöördumistest minu loomingu aadressil. See kiri tekitab näilise arusaama, et inimesed on viimseni head, elu kõikjal ilus ja looduse heldus igavene. See paneb unustama, et katastroofide, sõdade ja apokalüptiliste meeleolude käes vaevlevas maailmas, kus ühtehoidmine ja üksteise hoidmine peaks olema kaalukaim tähendussõna, leidub aegade lõpuni neid, kelle jaoks kurjus, hoolimatus ja haigettegemine on nii ehmatavalt endastmõistetavad.
Sel kevade alguse päeval soovin rohkem kui midagi muud, et hoiaksime silmsidet inimestega, kelle näo järgi saab joonistada lahkust ja halastust ning kelle profiil on marmorissegi raiutuna üksainus suur armastus. Halbu inimesi jäävad meenutama silmad, häid aga süda. Tahan, et me ei jätaks midagi olulist tegemata isegi siis, kui on kiire, ja et lisaksime kõigesse kröömikese hinge, nii et ükski hetk poleks raisatud hetk. Tahan, et teaksime - head teha ja halba mitte teha on a l at i õige aeg.

TRISTANI ÜHEKSAS MUINASJUTT

2011-03-20T08:48:00.008+02:00

Veetsin sinuga, kohe-kohe kümnekuiseks saavaga, eile terve pika pärastlõuna. Kui mängud olid mängitud, avastused avastatud ja pudipõll pessu pandud, jäid mu süles magama, karumõmmi pildiga lusikas pisikeses peos ja pudrumullike suunurgas. Ma hoidsin su und, su naeru, su väikest värvilist maailma ning leidsin ikka ja uuesti, et see, mida su vastu tunnen, on kõikidest armastustest suurem. Ja ma igatsesin sind juba siis, kui uks sinu ja su heade vanemate järel polnud veel sulgunudki...
Siin, mu kullake, on aga sinu üheksas, päris o m a muinasjutt.

Varblane Kekspüks

Elas kord vanaema, kes väga armastas linnukesi toita. Hommikuti kädistasid tema väikeses aias harakad, kraaksusid varesed ja käratsesid hakid. Siin jalutasid ringi tõsised nurmkanad ja uudishimulikud põldpüüd ning akna kõrval toidulaual maiustasid tihased ja varblased.
Ühel ilusal päeval, mil õu oli alles hangedes, aga mägede ja metsade tagant piilus juba naerusuine kevad, lendasid kaks sõpra, värvuke Siutsnokk ja värvuke Kekspüks taas vaatama, mida maitsvat vanaema neile toidulauale on pannud. „Jälle see saiapuru, jälle need seemned!” torises Kekspüks ja sonkis toidu sees nokaga. „Tahan ussikesi ja putukaid.” „Talvel ei ole ussikesi ega putukaid,” kostis Siutsnokk. „Pead kevadeni kannatama.” „Ei taha kannatada,” jonnis Kekspüks. „Lendan hoopis lõunamaale, seal on soe, lilled õitsevad, puud on lehtes ning kõik kohad on ussikesi ja putukaid täis.” „Sina pole ju rändlind,” manitses Siutsnokk. „Lõunamaale lendavad kuldnokad, lõokesed, pääsukesed ja veel paljud teised linnud, ja nad asuvad teele sügisel, mitte vastu kevadet.” „Mis sellest!” teatas Kekspüks upsakalt. „Minust saab ka rändlind ja ma lendan lõunamaale täpselt siis, kui mina ise tahan.” Soputas Kekspüks tiibu, ajas suled kohevile, keksis lähimasse poodi ja ostis endale suure ruudulise reisikohvri.
Vanaema maja ees kasvava kuusepuu tihedate okste vahel, kus Kekspüks koos teiste värvukestega pesitses, pakkis ta kohvrisse päikeseprillid, valge õlgkübara ja punased ujumispüksid. „Ma hakkan nüüd minema,” hüüdis ta. „Siutsnokk, kas sa tuled minuga kaasa?” „Ei, mina küll ei tule ja ära sina ka mine, teekond lõunamaale on pikk, pealegi reisivad rändlinnud alati parvedes, sest koos on lõbusam ja ohutum.” „Meie ka ei tule,” siutsusid teised varblased kooris. Kekspüks pööras kaaslastele pahaselt selja, võttis ruudulise reisikohvri sanga pidi noka vahele ja tõusis õhku. Aia peal istus vares Halltiib ja nokitses varbaid. „Hei, vares Halltiib, tule minuga koos lõunamaale!” palus Kekspüks. „Vaak-vaak, mina küll ei tule,” vastas vares Halltiib ja jätkas mõtlikult nokitsemist. Vana vahtra otsas kiikus harakas Pikksaba. „Hei, harakas Pikksaba, tule koos minuga lõunamaale!” hõikas Kekspüks. „Kät-kät, mina küll ei tule,” kostis Pikksaba ja kiikus lõbusalt edasi. „No on laiskvorstid,” mühatas Kekspüks. „Ei jää muud üle, kui pean ikka üksi minema.”
Lendas Kekspüks terve tunni, aga lõunamaad ei paistnud mitte kusagilt. Ümberringi kohisesid lumised metsad ja põllud magasid paksu valge vaiba all. Õhtu hakkas kätte jõudma ja Kekspüks tundis, et nälg näpistab. „Kiirustan õige koju tagasi ja söön kõhu kõvasti täis, küll ma homme jõuan lõunamaale lennata,” otsustas Kekspüks. Nii ta tegigi. Vanaema oli pannud linnukeste toidulauale saiaraasukesi ja päevalilleseemneid, Kekspüks sõi ja sõi ning ussikesed ja putukad ei tulnud talle meeldegi. Õhtul puges ta rahulolevalt ohates kuuseokste vahele puhkama. „Sina juba lõunamaalt tagasi?” imestasid teised varblased. „Mul hakkas, siuts-siuts, vasak tiivake valutama,” säutsus Kekspüks vastuseks. „Küll ma homme lähen.” Ütles nõnda ja jäi magusasti magama.
Hommikul võttis Kekspüks taas oma ruudulise reisikohvri ja asus teele. Lendas tunni ja teisegi, aga lõunamaad polnud ikka veel näha. Puhus tugev vastutuul, lund hakkas sadama ja Kekspüks oli väga väsinud. „Pööran õige otsa ümber, lähen koju tagasi ja magan ennast välja,” mõtles Kekspüks. „Lõunamaale jõuan ju hommegi lennata.” Tegigi Kekspüks nii. „Kuidas sulle lõunamaal meeldis?” narrisid varblased ja pilgutasid üksteisele lõbusalt silma. „Mul hakkas, siuts-siuts, parem tiivake valutama,” luiskas Kekspüks. „Küll ma homme lähen.”
Haaraski Kekspüks hommikul uuesti oma ruudulise reisikohvri ja tõusis lendu. Lendas tunni, teise ja kolmandagi, aga mida kusagilt silma ei hakanud, see oli lõunamaa. Puud kõigutasid latvu, elektritraadid undasid ja Kekspüksile tuli võõras ümbruses suur hirm peale. „Ruttan parem koju ja kogun pisut julgust, eks homme ole ka päev,” võttis ta nõuks. „Kas lõpuks ometi lõunamaal käidud?” pärisid varblased, kui Kekspüks häbelikult kuuseokste vahele magama puges. „Mul hakkas, siuts-siuts, sabaotsake valutama,” sosistas Kekspüks. „Küll ma homme lähen.”
Hommikul tuli vanaema, murendas toidulauale lõhnavat saia, päike paistis ja majaräästas tilkusid lustakalt jääpurikad. Kekspüks sõi, siutsus koos kaaslastega, keksis sulaval lumel ja leidis, et tal pole enam mingit tahtmist lõunamaale lennata. Ta pakkis lahti päikeseprillid, valge õlgkübara ja punased ujumispüksid ning viis ruudulise reisikohvri kasutatud asjade poodi. „Küllap mõnel rändlinnul seda vaja läheb,” mõtles ta, lendas siis vanaema õlale ja ütles: „Aitäh maitsva saia ja seemnete eest! Kui tuleb kevad ja saabub suvi, hoolitseme mina ja mu sõbrad selle eest, et ussikesed ja röövikud su viljapuudele liiga ei teeks.”
Pidaski värvuke Kekspüks sõna ja igal sügisel piiluvad vanaema aias okste vahelt suured punapõselised õunad.

OOTEL

2011-03-17T17:41:00.003+02:00

Ikka need hanged ei lagune,
ikka need vaalud ei vaju,
külmetav kinkudetagune
kevade tukset ei taju.

Kuu kiirgab Moosese palgena
kesale kahvatut sina,
öö laotub valusalt valgena
maale kui surilina.

Ikka need rajud ei rahune,
ikka need lumed ei lakka,
jahedalt jääpitsivahune
mets laulab kauguste takka.

Päev tuleb tasa kui lummutis,
üll tuules sahisev samet,
inimlaps kohendab kummutis
heledat, kevadist hamet.

ON PÄEVI...

2011-03-15T19:36:00.002+02:00

On päevi, mille lävele kui altarile tardun,
on päevi, mida meenutades kirgastun või hardun.
On päevi, mis kui armuand, kui kerjusele sent,
ja päevi, mis kui tähendumus, sümbol, sakrament.

On päevi, mis on tühjad justkui teispool eluseadust,
on päevi, mille palge järgi maalida võib headust.
On päevi, mille siseilm on kõnekam kui poos,
ja päevi, milles korraga on lõpp ja algus koos.

On päevi, mille silmist otsin möödunuga sidet,
on päevi, milles pelgalt õhk näib andvat hingepidet.
On päevi, mille olemist ma salamisi nean,
ja päevi, mida unenäos ja ilmsi kalliks pean.

On päevi, mis mu mõtetest ja leinadest ei lähe,
ja päevi, mille küllusestki ikka on nii vähe.

HOMMIKUPALVE

2011-03-07T08:29:00.002+02:00

Liikumatult, tardunud kipskassina istub Täpike laua peal puuviljakorvis, taustaks märtsisinine läänetaevas, ja kuulab uue hommiku hääli – naabri-Krabu haukumist, vareste kraaksatusi, tuulekella kiledaid kiljatusi. Arvan aimavat ta kassimõtteid: oh, see üha korduv samasus!
Tuba magab veel. Usaldan omaendagi põgusalt vaadatud unenäod ta suletud silmade taha ja kujutan ette, kuidas lahkuva öö tundmused seestpoolt võivad välja näha. See pimeduse ja valguse värelev kattumishetk mõjub nagu armastus, mida veel on, aga enam ei ole, selles on minekut, tulekut, allesjäämist ja teisenemist. Ma tahaksin mõelda millelegi, mis tuleb pärast, ent kõik tundub olevat käes nüüd ja praegu. Kohtan ennast niisugusena, millisena kohtavad mind teised, näen ennast kõrvalt, ühtaegu tuttava ja võõrana ning loen omaenda suult vastuseid küsimustele, mis algav päev mulle on esitanud. Korraga ma tean, missugune on lunastuse nägu, nagu ka kogu tõde asjadest, mis annavad küll lootust, aga ei suuda seda täide viia. Mulle saavad selgeks põhjused, mis lasevad mõtete konkreetsusel paista abstraktsena, ja tagajärjed, mis panevad mõistma, kui oluline on hoolida hoolimisest enesest.
Koerakese haukumine vakatab, varesed lendavad ära, tuul peab hinge kinni. Ühtäkki on väga vaikne, ja see vaikus on liiga ilus, et seda mitte tähele panna. Ja ma palun: saagu nii, et täna ei teeks keegi kellelegi haiget ega ütleks sõnu, mis jäävad hinge nagu põletusjälg. Laskugu rahu maa peale ning ligimesel olgu ligimesest hea meel.
Igaüks on vastutav kurjuse eest, mille me võinuksime ära hoida (James Martineau).

PEALTNÄGIJAD JA ÄRAPANIJAD

2011-03-06T17:54:00.002+02:00

Kes selgelt näeb, ei pruugi näha läbi,
et lugeda võiks kõike õigelt realt.
Ta selle pärast ei pea tundma häbi,
sest veatult näeb ta ette ja ka pealt.

Kes ära paneb, rabab jalust maha
kõik need, kel teistest kesisem on jaks.
Võiks panna hoopis tarkust kõrva taha,
et madalusest saada ülemaks.

Kes pealt ei kuula, kuulab hoopis ära
või kuulab üle, kurgus noriv toon.
Ning see, kes väldib pisimatki kära,
see kuulab sala, sest ta on spioon.

IIDNE PORTREE

2011-03-01T13:44:00.003+02:00

Tühjadel radadel haldjate sammud,
tühjadel veepealseil kõrkjate varjud.
Pehkinud künnisel kõhkled ja tammud,
teades, et sosistad, ometi karjud

piitade vahelt sa maaema hütti
sõnu, mis valmis said mullu ja toona,
sõnu, mis hõõguvad, aga ei sütti,
kustudes, sumbudes lõppeva loona.

Toonesepp tolmuvat möödunut pureb,
põrandal valutab jälgede ridu.
Hetki nii heledaid õhtusse sureb,
päeval on peied ja loojangul pidu.

Mäletad, vaikid ja tarduses tajud –
miski sus igatseb kesade kündi,
ehkki sa mõistad, ei päike, ei sajud
ilmsiks ei too ühtki uuestisündi.

Taandud ja taganed, pihk kobab linki,
miski su minekus jäämist ei veena.
Hingates olnut kui kalleimat kinki,
näed ennast kummutil iidse portreena.

KAHE VALGUSE KATTUMISALA

2011-02-28T09:29:00.006+02:00

Eile kümneaastaseks saanud Ubja päevakeskus on paik, kuhu ma lähen tundega, nagu läheksin koju. Siin käivad koos inimesed, kes oskavad mitmesetmekümnekesi ennast arvukate külalistega tükkis ahtasse ruumi ära mahutada. Klaveri peal troonib siin lillevaase kõrvuti kõhukate kohvikannudega, toolidele jätkuks rivistatakse laudade juurde taburette ning vastastikustest akendest paiskuvad valgused saavad kesk põrandat kokku.
Sealsamas, kahe valguse ringmängulapikesel veeretab külabänd vanu häid viise, sealsamas naerutavad sõnameistrid publikut omaloodud humoreskide ja vodevillidega, sealsamas kehastub tagasihoidlik maanaine idamaa tantsijatariks, õõtsutades ehete kõlinal oma lopsakaid puusi ja lubades silmade sametisel sügavusel meesinimesi hullutada. Sealsamas komistab viiul valele noodile ja alustab ulaka kääksatusega otsast peale, akordion lõõtsutab puhtast mängulustist, kitarr kikilipsustatud kolkapatrioodi põlvedel on niisama taktitundeline nagu ta omanik ning külatüdrukust laulusolist näeb primadonnalikus kleidis vaimustav välja. Sealsamas peetakse peokõnesid, jagatakse kohalikele ja külalistele (oh üllatust, ka mulle!) tänukirju ja meeneid, vahetatakse kallistusi, naeratusi ja ilusaid sõnu. Sealsamas astun üles mina, tajudes esimesi värsiridu kuuldavale tuues, kuidas publik vaikusse tardub ja luulelainele ümber meelestub. Sealsamas tõstab minus pead tõdemus, et kui maailmas leidub veel siirust, julgustavat küünarnukitunnet ning lihtsat kodukootud rõõmu, siis võib leida kõik selle siit, kahe valguse ja poolesaja südame kattumisalalt.
***
Ma ringi käisin ilma peal ja otsisin üht platsi,
kus elu näiks kui lilleaed ja südamel saaks soe;
kus keegi hellalt kallistaks ning kohtudes lööks patsi
ja igaüks sealt vajadusel leiaks hingetoe.

Küll sisse kaesin akendest ja kulutasin uksi,
kuid ikka oli pererahvas põhjamaiselt tuim.
Pool elu nõnda otsides ja rännates läks tuksi,
ent ikka puudus koht, kus heljuks ehe õnneuim.

Nii matkates ma lõpuks jõudsin väikse küla kanti,
seal läheduses mühas mets ja põllul hulkus tuul.
Jõin kosutavat õhku nagu rammusaimat manti
ja tuju lehvis lõbusalt kui plagu mastipuul.

Siis silmasin ma seinal väga lootustandvat silti,
mis teatas: Ubja päevakeskust peidab majapõu.
Kui sisenedes seisin äkki seespool grupipilti,
ma tundsin – olen viimaks leidnud õige väe ja tõu.

Mu ümber saagis viiuleid ja hõiskas viisikoore
ning tantsus kaardus puusajoon kui päris kabarees.
Laul rinna muudab rõõmsamaks ja hinge hoiab noore -
nii kõlab selle paigakese igihaljas tees.

Siin keegi ei käi maskides, on ehtsad naer ja nutud,
siin eriliselt lõhnab kohv ja roal on kodumaik.
Saab südametelt puistatud siin vaiksed salajutud
ning põue püütud harras hetk kui hele päikselaik.

Siin perenaine tasane kui Juhan Liivi sulest,
ta kohal hõljub headuse ja rahu oreool.
Ta päevakodu pärast käinud läbi veest ja tulest
ning pilgust kumab valgusena armastus ja hool.

Siin üksik kohtab kaaslasi ja kurb saab rõõmusüsti
ning nabatantsu vehkides on nalja nabani.
Hea liikumine pringiks vormib pepu ja ka büsti
ja laulu lüües rütme raksub jalalabani.

Käib külalisi siit ja sealt, nad anded löövad letti,
on ühes ruumis korraga nii teater kui estraad.
Kui istumiseks jagada ka tuleb taburetti,
on kõigi hinges õitsemas lai peenar õnnemaad.
***
Ma ringi käisin ilma peal ja otsisin üht paika,
kus ukse taha jätta võiksin murepagasi.
Et Ubjast ära läheksin, peab keegi võtma kaika,
ja kui ka lähen, joostes tulen varsti tagasi.

ISAMAA SÜNNIPÄEV

2011-02-24T12:36:00.005+02:00

Kui sain teada, et olen arvatud nende 5000 eestimaalase hulka, keda Kalevipoeg vabariigi aastapäeva eelõhtul vastuvõtule kutsub, olin tähelepanust liigutatud. Tänaseks on vastuvõtust saanud mälestus, ja see on ilus, kohati ka ülev. Kui pärast kontserdi esimest osa, mis pakkus imelisi muusikaelamusi, lülitati suurele ekraanile otsepilt pealinnast; kui kohale jõudis arusaam, et selsamal hetkel köhatavad kõigi kümne peopaiga külalised üle terve Eesti hääled puhtaks, et alustada ühislaulmist, eeslauljaks Ivo Linna, viibisin taasärkamisajas, mil oma tillukese riigi üksteisel käest kinni hoides vabaks hõiskasime. Põhjamaa rahvale omane vaospeetus pani publiku algul üksnes poolihääli kaasa ümisema, kui aga kõlas igihaljas ja sütitav „Eestlane olen ja eestlaseks jään”, lauldi täiel rinnal, vaimustusega, ja ma ei saanud korraga enam aru, kus lõpevad aeg ja ruum ning algan mina.
Seda ülevust jätkus ka kontserdi järgmisse ossa, kus tuntud ja armastatud isamaalaulude saatel astusid üles tantsurühmad. Alles hiljem, kõrvalsaalis, libisedes valsi-, foksi- ja tša-tša-tšaa-rütmis üle parketi, asendus eufooria lihtsa ja laheda peorõõmuga.
Aitäh sulle, Kalevite kange poega, selle kauni õhtu eest. Sa panid mu taas kord mõistma, et eestlane olla on uhke ja hää ning et vaatamata asjaolule, et meil pole enam Eesti krooni ega toonast ühtekuuluvustunnet, jätkub küllaga neid, kes sinimustvalget isamaad oma tegude ja mõtetega rikkamaks muudavad. Ainus, millega sa, kallis Kalevipoeg, pisut üle pakkusid, oli see neli ruutmeetrit torti, millest jätkunuks kogu Kungla rahvale ja jäänuks veel ülegi.

Ilusat Eesti sünnipäeva kõigile mu blogi külalistele!

JÄLJED LUMEL

2011-02-23T15:32:00.005+02:00

Kummaline on see tänavutalvine pakane – niiske, kõikjaletungiv, kleepuv, südanttarretav. Ööd mööduvad vaheldumisi tukkudes ja veetorusid soojendades, mis otsekui jääkuninganna suudluse mõjul uuesti ja uuesti kinni külmuvad. Ahi hõõgub kuumust, ent toas sajaks nagu nähtamatut lund, mis õhu kombatavalt tahkeks ja jahedaks muudab.
Suusarada kümbleb päikesepaistes, ometi kipuvad sõrmed soojades kinnasteski kipitama ning päikeseprillid kattuvad õrnõhukese härmakihiga. Kaugete jõekäärude kallastel, kus veel kuu aega tagasi kepsles kuuepäine metskitsekari, ei kohta pilk hingelistki. Ainult jäljed on lumel, palju erinevas suuruses käpajälgi. Ei mõista määratleda, kellele need kõik kuuluvad, ehk rebastele, kährikutele, nugistele, huntidele... Kaldaurgudest kerkib auru, ilmselt hingavad seal koprad või teevad lõunauinakut saarmad.
Siin-seal on sõraga tagajärjetult üritatud lapikest lumealust maad küljealuseks kraapida, siin-seal on puhkavad metsaasukad sulatanud hangekülgedesse kehalohke. Kuuskede all vedeleb kitsekarvu ja õhetab verelaike ning süda võpatab, kui silm peatub loomajäänustel. Tundub, et kõik selle jumalast mahajäetud paiga kuldsõrakesed on pidanud alla vanduma võitluses pakase, jäise lumekooriku, nälja ja kiskjatega. Maailma lõpule sarnanev vaikus teeb kõrvadele haiget, minus pole hetkel kröömikestki tulevikku, on vaid üksainus emotsioonidest üle kuhjatud olevik, ja ma tunnen, et tahan siit ära.
Siis aga, tsivilisatsiooni ja tühjuse piirijoonel kepslevad põõsaste tagant välja kaks kitse, kõpsivad üle jäätunud jõepaela ja hüppavad kaldajärsakust üles. Tema ootab temakest järele, paarike seisab külg külje kõrval ja peegeldab latvade taha vajuvat päikeseketast oma ilusates mustlassilmades. Arvan teadvat, et need kitsekesed jaksavad kevade ära oodata, ja see teadmine on mulle ühtäkki sedavõrd tähtis, nagu oleneks sellest ka minu enese kestmajäämine.

TRISTANI KAHEKSAS MUINASJUTT

2011-02-20T08:13:00.007+02:00

Oled juba poolteist aastat olemas olnud, pisipoiss – üheksa kuud oma hea emme südame all ja üheksa kuud siin meeletus ja ilusas maailmas. Juba hulk aega tagasi sai sinu meelistegevuseks ennast toe najal püsti upitada ja jälgida elu oma liigutavalt madalukeselt kõrguselt, ning kapisahtlites inventuuri tegemine paneb su pisikese südame põksuma rõõmust, mis on niisama suur nagu sa ise. Kõiges, mida sa puudutad, mille järele käe sirutad ja mille poole neljakäpukil suundud, on üksainus kevadelubadus. Seda oled ka sina - üleni. Siin, mu lemmik, on sinu kaheksas, päris o m a muinasjutt.

Vana paju ja tema sõbrad

Külakesse viiva tee ääres kasvas kord vana pajupuu. Ta oli maailmas nii kaua elanud, et mäletas veel aegu, mil polnud autosid ega lennukeid, busse ega traktoreid, ning mil inimesed mõistsid loomade ja lindude keelt.
Vana paju juurte all urus elas hall hiirekuningas, okste vahel pesitses kuldne lind ning tüveõõnsuses oli väikese rõõmsa pöialpoisi kodu. Pajupuul oli veel üks sõber, läheduses asuvas metsasalus elav haldjapiiga, kes iga päev vana pajupuuga juttu käis vestmas.
Ühel ilusal suvepäeval, kui haldjapiiga oli silmad kasteveega puhtaks pesnud ja udurätiku ümber õlgade tõmmanud, läks ta taas vanale pajule külla. „Tere hommikust, vana paju!” ütles haldjapiiga ja silitas õrnalt paju krobelist koort. „Tere hommikust, haldjapiiga!” kohises paju. „Olen täna väga väsinud, mulle jõuab vist kätte aeg siitilmast lahkuda. Kuula, kuidas mu rinnus ragiseb, oksad naksuvad ja latv on ka kuidagi uimane.”
„Kallis vana paju!” hüüatas haldjapiiga. „Sa ei tohi veel ära kuivada, sest siis saetakse sind maha. Ja kuhu lähevad siis elama hall hiirekuningas, kuldne lind ja väike rõõmus pöialpoiss?” „Oh!” ohkas pajupuu ja tema võralt liugles alla kollaseid lehti.
Kop-kop! koputas haldjapiiga halli hiirekuninga uksele. „Pai hall hiirekuningas, palun aita nuputada, kuidas vana paju uuesti nooreks muuta!” Hall hiirekuningas ilmus uksele, kratsis kukalt ja lausus: „Mina ei oska midagi välja mõelda, küsime kuldselt linnult, ehk mõistab tema nõu anda.”
„Armas kuldne lind!” hüüdsid haldjapiiga ja hall hiirekuningas kooris. „Palun aita nuputada, kuidas vana paju uuesti nooreks muuta!” Kuldne lind vaatas üle pesaserva alla, maigutas nokka ja kehitas tiibu. „Minul ei ole ühtegi head mõtet, aga küsime väikese rõõmsa pöialpoisi käest, ehk on tema meist targem.”
„Hei-hei, väike rõõmus pöialpoiss!” hõikasid haldjapiiga, hall hiirekuningas ja kuldne lind üheskoos. „Palun aita meil nuputada, kuidas vana paju uuesti nooreks muuta.” Väike rõõmus pöialpoiss vupsas tüveõõnsusest välja, istus oksale ja hakkas vaikides jalgu kõlgutama. „Minu isa jutustas mulle,” ütles väike rõõmus pöialpoiss pärast pikka mõtlemist, „et seitsme mere taga on koobas, kus vuliseb maa-alune allikas. Selles allikas voolab eluvesi, ja kes seda joob, saab igavesti nooreks. Koobast valvab kuri nõiamoor, kes muudab need, kes eluvett tahavad võtta, valgeteks kivideks.”
Kõik jäid nõutuks, vana paju ohkas sügavalt, langetas lehti ja mööda ta tüve nõrgusid alla veepiisad, mis olid väga pisarate moodi. „Ära nuta, vana paju!” lohutas kuldne lind. „Me lendame üle seitsme mere ja toome sulle eluvett. Istuge mulle selga, sõbrad!” Haldjapiiga, hall hiirekuningas ja väike rõõmus pöialpoiss ronisid kärmesti kuldse linnu selga ja teekond algas. See oli pikk ja raske minek, sest iga järgmine meri oli eelmisest tormisem, puhus tugev tuul ja rändurite peale langes jahedaid, soolaseid pritsmeid. Kui lõpuks jäi seljataha seitsmes, kõige kõrgemate lainetega meri, osutas väike rõõmus pöialpoiss sõrmega üksildasele mäeharjale. „Näete, selle mäe sees ongi koobas, kus vuliseb eluveeallikas!” Kuldne lind laskus mäejalamile ning haldjapiiga, hall hiirekuningas ja väike rõõmus pöialpoiss ronisid maha ja sirutasid jalgu. Siinsamas lähedal haigutas koopasuu, mille ees magas norinal inetu ja kuri nõiamoor. Tema ümber seisis palju valgeid kive, osa neist samblaga kaetud, osa heledad ja haljad. Sosinal pidasid sõbrad nõu ning lähenesid koopale kikivarvul.
„Haa!” möirgas ärganud nõid. „Niipea, kui tulete, puudutan teid pöidlaküünega ja teist saavad valged kivid. Näete, kui palju neid mul siin juba on!” „Hall hiirekuningas, siba!” hüüatas haldjapiiga. Hall hiirekuningas sibas kiiresti kurja nõiamoori juurde, ronis väledalt tema säärt mööda üles ja puges nõia põlvini ulatuvatesse satsidega aluspükstesse. „Ho-ho-hoo! Hi-hi-hii! Mul on kõdi. Oi, ära tee, mul on kõdi!” kriiskas kuri nõiamoor naerda ning väänles ja trampis jalgu nagu jonnipunn. „Appi, päästke, hi-hi-hii, ho-ho-hoo!” Samal ajal, kui kuri nõid ühelt jalalt teisele hüples, jooksis väike rõõmus pöialpoiss koopasse ja täitis allikal pudeli eluveega. „Korras, sõbrad!” teatas ta välja tormates ja ronis kiiresti kuldse linnu selga. Talle järgnesid haldjapiiga ja viimasena hall hiirekuningas, olles enne kurja nõiamoori pepust hammustanud.
Jälle rändasid sõbrad üle seitsme mere ja jõudsid õnnelikult koju tagasi. Seal aga ootas neid kurb üllatus – vana pajupuud polnud enam, pahad inimesed olid ta maha saaginud. Haldjapiiga, hall hiirekuningas, kuldne lind ja väike rõõmus pöialpoiss istusid paju kännule ja hakkasid kibedasti nutma. Väikese rõõmsa pöialpoisi taskust kukkus välja pudelike eluveega, kork tuli pealt ära ja vesi valgus kännu kõrvale rohukamarasse. Ja ennäe imet! Selsamal silmapilgul pistis kõrte vahelt nina välja pisike armas pajulaps ja lausus: „Tere, maailm! Tere, sõbrad!”

NEED TUHKATRIINU-ÖÖD

2011-02-18T13:50:00.004+02:00

On otsekui ammused, lapsepõlveaegsed ööd. Kraad kisub kolmekümne kanti ja üle selle, toas tipib uneskõndijalikult hiiliv kuuvalgus põrandale oma varbajälgi ning pakasepoisid proovivad aialippide ja maja voodrilaudade kallal hammaste teravusastet. On natuke ilus ja natuke õudne...
Veevärk pole lapsepõlveaegne, see on moodsa ajastu aegne ning vanast heast lollikindlast kaevust eristab teda külmakartlikkus. Vaimude tunnil ei nõrgu kempsu loputuskastist issanda piiskagi ja köögikraan teeb surija häält. Mida sa siin oskad või ette võtad... Veeautomaat lööb pärast paari haugatust siiski registrid lahti, ent kempsutorud ei nõhatagi, küllap on vana külm ise neile küüned külge ajanud. Jätan duširuumis kraani tilkuma ja ronin voodisse tekikuhja alla. Minu kõrvale kobivad ka Bärri, Mirabella ja Täpike, viimased kaks teevad seda nii pehmeil päkil ja kuulmatult, nagu oleksid nad nüüdsama materialiseerunud, mitte tulnud teisest toast. Üks mu voodipartneritest hakkab mehiselt norskama, kaks löövad naiselikult nurru. Seltsis on segasem.
Majas on jahe ja uni ei tule. Mõtlen. Näiteks sellest, et hingelised kriisid on hoopis raskemad üle elada kui majanduslikud, seda enam, et loota pole kellelegi. Sõbrad-tuttavad on etem rahule jätta, sest ühel on kiire, teisel depressioon ja kolmandal migreen. Neljas pillab sootuks naerma ajava lause: „Tulin koju ja märkasin, et telefon on juba eile õhtust saadik rikkis.” Põhjuse kellelegi mittehelistamiseks ja mitteärakuulamiseks leiab alati, olgu see nii tobe kui iganes, ja õige põhjus jääb otsitu varju.
Jagangi siis oma hingekitsikust kuuvalguse, tilkuva kraani ja kolme loomaga. Kedagi muud käepärast pole, sest pereisa on ära, suures linnas. On veel ka puud akna taga, need tummad hellad velled, peotäis külmetavaid tähti ladvaokstel kiikumas. Imesid ei sünni. Öösse ei eksi ainuski telefonihelin, ka kõige oodatum mitte, kõrvitsast (isegi siis, kui see mul sahvris olemas oleks) ei saa tõlda ega lae peal krõbistavast hiirest kõige äraaetumatki setukat.
Päev, vaevalt kolm tundi uus, leiab mu kaminasse tuld süütamas, suusamüts kõrvuni peas ja pidžaamapükste sääred villastesse sokkidesse topitud. Näen välja nagu kõige kuutõbisem, kõige unetum ja kõige üksildasem tuhkatriinu. Kohe-kohe läheb soojemaks, ja kaugel see hommikki enam. Üks samm kauge kevade poole on jälle astutud, ja esimest korda selle pika, karmi ja lõppematuna näiva talve jooksul tunnen, et ma pole tõlge, vaid originaal, kelle sisemisi kriise mõistab vaid keegi, kes valdab ladusalt mu hingekeelt koos kõigi selle dialektidega. See keegi olen mina ise. Mõtlen: kas see tähendab seda, mida ma nii väga tahan, et tähendaks? Jah, läbi enesekaotuste olen üles leidnud vana hea iseenda.

KULDNE LÕNG

2011-02-13T19:15:00.003+02:00

Sageli tulevad mu rahututesse unedesse luuletused. Saavad valmis ja äratavad mu üles. Võtan voodiveere alt kaustiku ja panen need kirja.
Sageli tulevad mu unedesse laulud. Niisugused, mida ammu-ammu olen kuulnud ja mida pole enam aastaid raadios ette mängitud. Eile öösel helisesid minus read:
Hiline öö vaikselt elama hakkab,
uniselt vaid latern valgustab teed.
Ootamas on keegi üksinda aknal,
kaitsetu ta oma mõtete eest...
Kunagi laulis selle meloodia tuntuks Kalmer Tennosaar. Kunagi, mingil hetkel oli see laul üks minu lemmikutest. Eriti refrään: „Suudlust hella tunnen põsel taas ja kinnisilmi sind ma näen...” See oli aeg, mil ma unistasin armastusest. Täna on aeg, mil ma armastan unistusi, ning armastan eneses armastust, mis kingib teadmise, et lõng, mida ketran, on jätkuvalt kuldne.

EILSEST MAAVANEMA VASTUVÕTUST

2011-02-12T19:35:00.005+02:00

Tuledes särav mõisahoone aimub läbi tiheda lumesaju nagu tükike nostalgilist minevikku. Sepistatud väravad seisavad külalislahkelt avali, ümber hangedesse mattunud klumbi kaardub aiaküünaldega ääristatud jalgrada.
Mu kõrged kontsad tipivad kivitrepil, hetk hiljem tehakse mu ees lahti raske, nikerdustega kaetud uks. Kaks valgesse ja musta riietatud mõisateenrit juhatavad kätte garderoobi ning pakuvad sealt naasnuile hõbekandikult šampanjapokaale.
Salong, sisustatud sametpolstriga toolide, nurgakaminate ja tiibklaveriga, kümbleb mahedas poolhämaruses, seintelt vaatavad meie peale alla sajanditetaguste kaunitaride ja härrasmeeste kuldsetesse raamidesse kätketud poosid. Maavanem, meie võõrustaja, kannab mõisahärra rolli suurepäraselt välja – ta on kogukas, hallipäine ja soliidne, ta kõne kaalukas ja väljapeetud, ning tema olekust ja rõivastest hõngub väärikust ja traditsioone. Pisut vähem, natuke liiga kaasaegsena sobituvad interjööri kultuuriminister Laine Jänes ja Euroopa parlamendi saadik Kristiina Ojuland. Alles siis, kui kujutlen neile kahele kaunile poliitikule selga pärlitega tikitud õhtutualetid ja kätte jaanalinnusulgedest lehvikud, omandab meeleolu loodetud täiuse.
Kontsert on vaimustav. Nooruke haldjajuukseline mõisapreili ei laula küll armastusest nõretavaid romansse, vaid omaloodud laule, mis koos kõigile tuntud ballaadidega lähevad hinge ja täidavad südamed härdusega. Preili saadab ennast vaheldumisi klaveril ja kitarril, ning viimane, a capella kõlav viis paneb küünlaleegidki lühtrites vakatama.
Siis avatakse järgmiste tubade kahe poolega uksed. Seinaäärtes reastuvad puhvetkapid näitavad oma hõbedast ja portselanist sisu, aknaorvades õõtsutavad ennast vanade sajandite varjud ning imeilusate seadetega kaunistatud lauad on kaetud laadikutele sätitud hõrgutistega. Teenrid sagivad siia-sinna, sameteesriided õhkuvad suursugusust ning külaliste silmadest vaatab vastu igiammune rahu. Nii palju on ümberringi tuttavaid, nii paljust on kõnelda, nii palju on meenutada. Unustan, et väljaspool kaitsvaid kiviseinu hingab kiirustav praegusaeg, ilmetult hall eluproosa koos reetmiste, valelikkuse, huupi pillatud lubaduste, võltsmoraali ja habraste inimsuhetega. Tõlla asemel ootab mind auto, mille kindalaekas näitab mobiiltelefon jumal teab mitut vastamata kõnet.
Veel mõni hetk, ja minevik lülitub välja. Olen vaevalt mõisahoonest lahkunud, kui juba igatsen sinna tagasi – minevikku, unustusse. Ometi olen õnnelik, et mulle anti võimalus sinna üheks imeliseks õhtuks sisse põigata.

KÕRTSITUISK

2011-02-05T19:48:00.002+02:00

Kõrtsis tuiskab ja poodiumi peal
tantsib vääneldes jääst odaliske.
Tõmbetuul tuskleb kural ja heal,
sõelub hingedest raevu ja riske.

Nurgalauas on kurva oaas,
nutvaid mõtteid seal keegi ei kuule.
Viipab istuja: „Tühi on klaas!”,
narrinaeratus maalitud suule.

Külmal tringil on soojendav jõud,
aplalt klammerdub huul joogikõrde.
Kurva kõri on kuivem kui põud,
janu uppuda võib ainult tõrde.

Törtsuv tormilõõts unustust toob,
üha tõmmates hoogsat kankaani.
Kurva ees, kes kui lunastust joob,
vanu deemoneid kummardab maani,

et siis lahkuda sinna, kus aeg
lumelangusse summutab tuled,
ning kus tunded on veatultki vaeg,
sest neid katmas on laenatud suled.

Hingetuisk matab pudelirea,
lett ja lauadki kannavad hangi.
Kurb joob valu. Ta teab, et ei tea
oma südamest vaesemat vangi.

MÕNI HETK ON ILUSAM KUI TEINE

2011-02-04T20:26:00.006+02:00

Väike-Maarja raamatukogu kaunilt kujundatud saal. Lilled. Küünlad. Hõrk kohviaroom. Vaikne muusika, mis immitseb otsekui laest, seintest, põrandast - igalt poolt. Heledatooniliste aknakatete taustal veebruariõhtu valgus ja poolpimedus. Hilinejate andekspaluvad sammud, mis kõlavad nii tasa, nagu tuldaks armulauale. Ning luule, minu enese oma, aga teiste esituses – kummaliselt tundmatu ja tuttav, kauge ja lähedane. Minu hing, kantud ette pisut võõrastavate tunderõhkudega.
„Meil siinkandis on väga luulelembesed inimesed,” teatas juhataja, kui mind autoriõhtule kutsus. Ma mitte ainult ei taju seda, vaid näen. Näen seda mulle suunatud avali pilkude taga, vaikuse ja ootuse taga. Tõusen ja ütlen avasõnad, seejärel avan mapi, milles on mu kõige värskem looming. Loen ja räägin. Vaheldumisi. Räägin eluhetkedest, mis tulevad mu juurde otsekui katkenud unenägudest. Jutustan möödanikust, mis libiseb silme eest läbi nagu varjuteater. Vaatus vaatuse, pilt pildi järel. Mälestustest saavad avanedes reaalsed stseenid. Nad saavad värvi, lõhna ja hääle. Loen tunnetest, millega koos on valus ja ilma milleta on veel valusam. Loen hullumeelsetest unistustest ja päevist, mis kauguste tagant vaadatuna näivad nagu pühitsus. Ainult korraks, peaaegu märkamatuks viivuks katkeb mu hääl, sest samastun liiga ehmatavalt seespool ja väljaspool värsse seisva iseendaga.
Enam kui poolteise tunni möödudes on mu kurk pisut kare, ripsmed on kuivad, ent südames sajab vihma – sooja, kevadist, pisarselget vihma, mis puhastab, äratab talveunest ja paneb õitsema. Minusse puhub malbe tuulehoog. Tajun eneses kuulajate heasoovlikkusest ja andumusest ammutatud küllustunnet ning tean veel kord seda, mida alati olen teadnud: jah, mõni hetk on ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga ilus...

PARALLEELSELT

2011-01-25T17:35:00.003+02:00

Kaks kõrvuti teed nagu sõnatus vandes
viivad loogeldes lõppude poole,
igas kurvis ja käänakus tõetera kandes –
ühtsest suunast nad pärivad poole.

Nad ei hargne, ei ristu, ei puutu, ei põimu,
nad ei ühine ega ka kohtu.
Tuimalt taluvad vastutuult, iilide võimu,
allaheitlikult kasvades rohtu.

Trubaduure ja peiareid rändas siin ammu,
puhkas pervedel salude vilus.
Nüüd harva siin kuulda võib kellegi sammu,
ehkki ümbrus on hurmavalt ilus.

Hell hulkuri valss veel heliseb tolmus,
kõlab vaevatud verstade keelselt.
Algus mäestikus, kauges ja heledas olnus,
orgu laskuvad teed – paralleelselt.

TRISTANI SEITSMES MUINASJUTT

2011-01-20T08:21:00.009+02:00

Nonii, Tristan-poiss, pole sa enam nii pisike ühtigi. Sündisid ju eelmisel aastakümnel ja pudikeelele lisaks on sul suus kaks hammast. Minu emal, st sinu vanavanaemal polnud vanuigi, siis, kui ta lapseks tagasi sai, mitte ainsatki kikku. Valehambad olid, aga needki pistis ta kempsupotti, tõmbas vee peale ja ütles: "Head teed teil minna, ei usalda mina teid suhu panna, hakkate viimati veel valutama." Sinul on kõik alles ees - piimahambad ja jäävhambad ja tarkusehambad. Ja tarkusesambad.
Siin aga, väike naljahammas, on su seitsmes, päris o m a muinasjutt.

Pakasepoiss, kes kartis külma

Elasid kord suures sädelevas jäälossis Külmataat ja Tuisueit. Neil oli poeg, keda kutsuti Pakasepoisiks. Vanemad olid tema pärast väga mures, sest Pakasepoiss kartis koledasti külma. Ta pani selga kolm kampsunit, kõige peale lambanahkse kasuka, tõmbas kätte kaks paari sõrmikuid ja neli paari käpikuid, sikutas jalga viis paari villaseid sokke, keris pika salligi seitse korda ümber kaela, aga ikka oli tal külm. Pidevalt kössitas ta oma pisikesel toolil, limpsis tulist teed vaarikamoosiga ja lõdises.
„Mul on sinu pärast häbi!” paukus Külmataat kurjalt. „Kes siis räästa külge jääpurikaid voolib, lastele uisuradu ehitab ja liumägesid lihvib, kui sina siin istud ja külmetad? Marss õue, poiss, ja puhu aiateibad pakase käes praksuma! Kui sa seda ei tee, hakkab mehike Jaanuar jonnima ja jalgu trampima.” Pakasepoiss läks, aga tuli juba natukese aja pärast tagasi, nina nohune ja silmad pisaratest märjad. „Ää-ää!” nuuksus ta. „Sõrmed külmetavad, varbad külmetavad, kõrvad külmetavad.” Pakasepoiss muudkui nuttis, õues aga hakkasid lumehanged sulama, igale poole tekkisid lombid ja pilvedest tibutas vihma.
Külmataat vihastas: „Mis sa töinad, paha poiss! No muidugi, jälle pean mina ise välja minema, vana ja väsinud, nagu ma olen.” Ütles, lõi välisukse tagantkätt kinni ning puhus nii tugevasti kui jaksas jäiselt külma hingeõhku üle maa. Jooksis Tuisueitki talle appi, lehvitas lume hangeharjalt keerlema ja lagistas keset põhjatuult kähiseva häälega naerda, nii et tema suust paiskus igasse ilmakaarde teravaid jääkillukesi.
Kui Külmataat ja Tuisueit lossi tagasi jõudsid, oli Pakasepoiss kadunud ja laual lebas kiri: „Läksin tädikest Juulit otsima. Olen kuulnud, et tema juures on kõige soojem.” „No on alles väänkael!” ohkasid eite-taati. „Kui ta vaeseke ainult ära ei eksiks ega koduteed unustaks.” Pakasepoiss vantsis samal ajal lõuna poole, ise nii paksult riides, et ainult ninaots välja paistis. Kui ta oli kaua-kaua kõndinud, tuli talle vastu vennike Veebruar, juuksetutt härmas, karvamüts peas ja vildid jalas. „Kuhu sina siis tõttad, Pakasepoiss?” küsis vennike Veebruar. „Lähen tädikest Juulit otsima. Olen kuulnud, et tema juures on kõige soojem,” seletas Pakasepoiss.
Kõndis Pakasepoiss jälle kaua-kaua, kuni talle tuli vastu talutütreke Märts, kimp pajukiisudega oksi kaenla all. „Kuhu sina siis tõttad, Pakasepoiss?” sädistas talutütreke Märts. „Lähen tädikest Juulit otsima. Olen kuulnud, et tema juures on kõige soojem,” kostis Pakasepoiss.
Kui ta taas kaua-kaua oli kõmpinud, tuli talle vastu karjapoisike Aprill. Aprillil olid jakihõlmad lahti, sinilill nööpaugus ja ta heledad juuksed lehvisid lõbusalt tuules. „Kuhu sina siis tõttad, Pakasepoiss?” tegi karjapoisike Aprill imestunud näo pähe. „Lähen tädikest Juulit otsima. Olen kuulnud, et tema juures on kõige soojem,” naeratas Pakasepoiss sõbralikult, viskas seljast kasuka, keris salli kaela ümbert lahti ja muudkui astus – kaua-kaua.
Ühel ilusal päeval tuli talle vastu piigake Mai, võilillepärg peas. „Kuhu sina siis tõttad, Pakasepoiss?” lõi piigake Mai kaht kätt kokku. „Lähen tädikest Juulit otsima. Olen kuulnud, et tema juures on kõige soojem,” puhkis Pakasepoiss. Ta kiskus käest kaks paari sõrmikuid ja neli paari käpikuid, võttis jalast viis paari villaseid sokke, seljast kolm kampsunit ja jätkas teekonda.
Astunud kaua-kaua, tuli talle vastu emake Juuni, kirju kleit seljas ja plätud paljaste varvaste otsas. „Kuhu sina siis tõttad, Pakasepoiss?” päris emake Juuni murelikult. „Lähen tädikest Juulit otsima. Olen kuulnud, et tema juures on kõige soojem,” lõõtsutas Pakasepoiss, tiris seljast pluusi, kääris püksisääred üles ja hakkas uue hooga sammuma.
Sibas Pakasepoiss kaua-kaua, kuni talle tuligi vastu tädike Juuli, korv lõhnavate aedmaasikatega käevangus ja päikeseprillid ninal. „Kuhu sina siis tõttad, Pakasepoiss?” ei uskunud tädike Juuli oma silmi. „Tulin sinu juurde, tädike Juuli. Olen kuulnud, et sinu juures on kõige soojem,” hingeldas Pakasepoiss, ise särgiväel ja paljajalu. „Kui tulid, siis tulid,” muigas tädike Juuli, viis Pakasepoisi mereranda, puhus kummimadratsi täis ja pilgutas päikesele silma. „Suple, päevita ja tunne soojusest mõnu!” soovitas ta Pakasepoisile. Päike naeratas ja paistis nii palavalt, et liiv muutus tulikuumaks ning jahutav tuuleke puges kõige tihedamasse metsapadrikusse peitu. Higi voolas ojadena üle Pakasepoisi põskede, hing kippus kinni jääma ja nahk hakkas valusalt õhetama. Korraga tahtis Pakasepoiss jääpurikat limpsida, kõrgetes hangedes sumbata ja lumesadude all jalutada.
„Lähen tagasi jäälossi,” teatas ta, süda koduigatsusest hell. „Tagasi minna pole sul võimalik,” vangutas tädike Juuli pead. „Et Külmataadi ja Tuisueide juurde jõuda, tuleb sul hoopis edasi minna, rännata läbi ka need maad, mida valitsevad onuke August, papake September, taadike Oktoober, memmeke November ja vanake Detsember. Sul on veel väga pikk tee minna.”
Oli möödunud terve aasta, kui Pakasepoiss lõpuks oma rännuteelt koju, jäälossi jõudis. Külmataat ja Tuisueit olid veelgi vanemaks jäänud ning nad olid väga rõõmsad, nähes oma pojukest elusa ja tervena. Pikk matk oli muutnud Pakasepoisi visaks ja karastatuks, ta ei kartnud enam üldsegi külma. Kolmekesi ruttasid Külmataat, Tuisueit ja Pakasepoiss õue ning lõõtsusid maa peale nii krõbeda külma ja nii paksu lumevaiba, et inimesed õhkasid: „Säärast pakaselist jaanuari pole kaua enam nähtud.”

RÄÄGIN, VAIKIN

2011-01-19T12:38:00.002+02:00

Räägin sinuga ma läbi
tuisuhala,
läbi niiske tuule –
sissepoole, sala.

Vaikin läbi lume,
halli kaja
nõnda kõnekalt,
et sõnu pole vaja.

Räägin, vaikin läbi
piiritõkke,
jäässe augu raiun –
ajajõkke,

vaatan vetepeeglist sinu
silme sisse,
sõnun salasõnu
musta vaikimisse.

Vaikin, räägin läbi
uduhägu,
vastasvaikusel on sinu
hääl ja nägu...

MÄRKAMISE OLULISUSEST

2011-01-14T12:17:00.004+02:00

Austamisõhtule „Aasta tegu 2010” läksin ma vastandlike tunnetega. Isegi siis, kui mulle järele saadetud auto õueväravas signaali andis, polnud ma oma minekus kindel. Mõtlesin, kuidas küll on võimalik ühele vaekausile asetada mälestuskirjandus ja vana hotelli lammutamine, klaasikunst ja kokandus, sport ja armastusluule, ja et kas see viimane ei jäta mind teiste kõrval kuidagi hingeliselt üksinda, omapäi. Ärevalt härda südamega aga kogesin kohale jõudes, kui lahedalt, kokkusulanult mahtusid kõik need tegevusalad ühes taktis hingama. Istudes seal kaunis saalis, kus surises kaameraid ja sähvis fotoaparaate, mõistsin ma, kui väga ma seda üritust tegelikult vajasin. Vajasin tunnustuskirja, kingitust ja käepigistusi, ilusaid sõnu, kandlemängu, tromboonilugusid ja laule. Vajasin naeratusi, ühtehoidmistunnet ja autasustamisele järgnenud koosviibimist. Vajasin märkamist, nagu ka kogemust, kui täiuslikult osatakse märkamist välja näidata.
Hellalt ja eemalviibivalt vaatasin koju jõudes kõigele tagasi. Mu armas väike valge lillepood on nüüd pärjatud Paistu valla koduluulepreemia ning Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu tunnustuskirjaga. Autorile pole midagi õnnestavamat teadmisest, et tema sõnum on lugejate poolt ära tuntud, omaks arvatud, südamest südamesse jõudnud. Nüüd võin kinnitada - märkamise puudumine näitab kõige selgemalt selle olemasolu olulisust.

LÄHEN JÄLLEGI MA

2011-01-13T10:37:00.002+02:00

Lähen jällegi ma, nii kui ükskord ammu,
aiamulgu kaudu mälestuisse poen.
Iga rajamärki, iga käidud sammu
sulalumelt nagu armast kirja loen.

Kõrgeid kaski valvab üle iidse tare,
milles raukust naksub viimane kui roov.
Toonast taga hüüdes kurk saab kuivalt kare,
ehkki mõtteis ainult sosiskleb mu soov.

Oja virveid kannab loojangute kanti,
raskeist räitsmeist murdub rabe kuluhein.
Kõigest, südamele laenuna mis anti,
jääb vaid magusvalus, lumipuhas lein.

ÜKS JA KAKS

2011-01-11T09:20:00.006+02:00

Üks on üksi, kaks on tiim,
kahel kaks on kada.
Kahest reast võib saada riim,
üks on ainult jada.

Üks on soolo, kaks duett,
kahel topelt kisa.
Kahest moodustub bukett,
üks on lihtsalt lisa.

Üks on üksik, kaks on punt
kahekordse jõuga.
Kaks on paar ja üksik hunt
kahe käest saab lõuga.

Üksik üksikuna käib,
kannul vaikiv vari,
kaks koos varjudega näib
neljapäine kari.

Üksik laulik näib kui nöök,
kaks on bänd, ansambel.
Kaks on korter (tuba, köök),
üks on pelgalt kamber.

Kaks on käärid, üks on käär,
üks on tang, kaks tangid.
Kahel tundel üks on äär,
kaelas kahed rangid.

Kaks on kaldad, üks on piir,
sõna – üks, kaks - lause.
Punkt pluss kaks ent on punktiir,
tähistamaks pause.

SES LUMISES JAANUARIS

2011-01-02T18:07:00.002+02:00

Jõngalt ja omatahtsi saabus see 2011 – koos kaminahõõgusega, mis mõjus nagu üksildane laagrituli, koos vastiku hingamisteede viirusega, koos igavate telesaadete ja teadmisega, et aastate ristteel laseb mööduv kümnend endalt kolm veretilka välja petta, müües end maha rahutule ja mässumeelsele tulevikule. Keegi külast ei sõitnud uusaastaööl ilutulestikku vaatama, telefoniliinid polnud üle koormatud ja siin-seal vihisevad raketid ei toonud hinge midagi muud peale kummalise tühjuse. Oli vaid vaikne ja lumehele ja külm.
Kapinurgal vedeles euromünt nagu teretus tundmatult, ja ma kompasin uut tunnet, uut ajaarvamist, milles miski ei saa enam olema endise sarnane. Eesti raha polnud minu jaoks pelgalt maksevahend, see oli sümbol, see oli osake pühadusest, mille alla mahutub isamaa ja armastus selle vastu. Midagi olulist tehti katki ja kilde ei anna enam kokku liimida. N.Liit, milles sündisin ja üles kasvasin, oli sisseharjunud paratamatus, E.Liit aga toimib nagu reetmine või ülejooksmine või põgenemine, ning taaskordne kuuletumine kellelegi, kes pole kutsutud ega seatud meie mõtete ja tegude üle valitsema. Ent pole meie võimuses midagi muuta, see on meie ja minu ajalugu, meie ja minu aja lugu. Kusagil ja kunagi sündisid sellest ettekujutused ja visandid, kusagil ja kunagi jäävad sellest jutustama ürikud.
On uue aasta, uue kümnendi teise päeva õhtu. Koldes praksub tuli ja mu hea mees praeb köögis pannkooke. Eile kilkas kuuse all meie lapselaps, teelaua taga viskasid nalja ja jutlesid pojad, sädistas miniaraasuke. Nende ära minnes jäi nagu alati hinge suur lagedatäis eikellegimaad, aga teadmine, et varsti tulevad nad jälle, istutas lagendikule õitsva lootuslille. Olen kindel, et mitte ükski raha, ükski euroliit ega ükski ajalugu ei ulata mind riivama, kui mu kõrval on need, keda armastan. Nemad on minu aeg ja minu lugu.

AASTALÕPUJUTTU

2010-12-31T09:47:00.003+02:00

Lumme mattunud Eestimaal astub Issanda aasta järjekorranumbriga 2010 oma viimaseid väsinud samme. Mahutan oma asted ta jälgedesse ja seisatan piiril, mida vaid aegadel on voli ületada – tulles ja minnes. Uute algused helendavad enamasti paljulubavalt, vanade lõpud mõjuvad aga sageli nii, nagu oleksid nad eluveeallikal käinud, ent ometi janustena minevikku ja unenägudesse põgenenud.
Seisan seal piiril ja tuul puhub mu südamest läbi. Ma pole inimene, kellele kõik on näkku kirjutatud, ega ka see, kes õmblusteni avaneb. Ikka olen lasknud enda eest kõnelda tarkadel maksiimidel, mis ütlevad minu kohta palju, ehkki kaudselt, ja ikka on mulle meeldinud viibida üksinda hetkedes, mis on osanud panna mind unistama. Kasvõi sellest, kuidas ma hoian end elus, mõeldes välja taaskordsed ja tänapäevased 1001 öö muinasjutud. Isegi siis, kui vastupanu ähvardab kokku variseda, eelistan ma parema meelega kõnelda iseendas iseendaga. Täna tunnen, et pean avama suu ja südame ning pidama ühe hingetõmbega maha lühikese, aga härda mäejutluse.
Mööduv aasta tõi endaga uusi kogemusi nagu ka katsumusi, mis Goethe sõnutsi pidavatki aegadega kasvama. Täna ma tean, mida tähendab olla erilisel moel õnnelik, täna tean, mida tähendab olla hädas, viibida äärmuste ääremaal. Tean sedagi, milline näeb välja tõeline hoolimine, ja seda, et ainuüksi naeratusest tänuks ei piisa. Minus on sündinud uued sõnad, uued seisukohavõtud, ja arusaam, et kõik, mis tuleb või tulemata jääb, ei toimu sugugi juhuslikult, vaid kõigel on oma ülesanne, oma eesmärk – panna kedagi magusas patus põlema, kasvatama kedagi tugevamaks, õpetama kedagi eraldama sõklaid teradest. Või võltsi ehedast. Ja tunnetama oma suutmiste määra.
Mu imearmas perekond, mu head sõbrad Facebook `is, mu kunagised klassikaaslased, mu lugejad ja austajad – tänan teid, et olete olemas! Teist kiirguv soojus on andnud mulle tagasi teadmise, et õnnelik olla on tegelikult nii lihtne, nagu ka elada ning sellest jutustada.
Mõtted tulevad jälle, veendumused levivad ja päranduvad edasi, olukorrad lähevad tagasipöördumatult mööda. See lause on taas pärit Goethe surematust sulest. Julgen kirjapandut täiendada, öeldes, ehkki kõhklemisi, et küllap saabuvad kord ka uued ja paremad olukorrad. Kõigega on võimalik toime tulla, kuni leidub neid, kellesse uskuda, kellele kindel olla ja kes oma osavõtlikkuses on vastupandamatud. Ja kuni elu silmadest aimub veel väikseid armsaid saladusi.

ÜKS VÄIKE JÕULURIIM

2010-12-24T12:50:00.002+02:00

Tasa-tasa jõululumi
langeb aiarajale,
eilsetele jälgedele,
möödaläinud ajale,

kroogib räitsakmustris pitse
mälestusi ehtima,
loitsib raagus unistused
kevadiselt lehtima.

Tasa-tasa katab kinni
eksirännakud ja paod,
paitab põsilt põgenema
eluadra künnivaod,

valgusega varjab selle,
millest meid kord valati,
ainult hing jääb üksipäinis
abituna alasti.

Südamesooje jõule kõigile mu blogi lugejatele! Armastan teid!

TRISTANI KUUES MUINASJUTT

2010-12-20T08:03:00.004+02:00

Koos sinuga algas mu jaoks uus ajaarvamine, pisipoiss. Ütlengi nüüd, et täna saab täis seitse kuud Tristani aja järgi. Õige varsti sünnib taas jõululaps meile kõigile ja sinulgi on võimalus tema hälli juures olla, et oma puhta ja süütu beebisüdamega valgus ära tunda. Tarkus tuleb tasapisi nagu ka kõikide tõdede mõistmine, ja ma tean, et kunagi sirgub sinust inimene, kes oskab halba enda teada jätta ja õnne teistega jagada. Ja ehkki maailm on täis pimestavaid vastuolusid, suudab naeratus kõrvaldada teelt nii mõnegi takistuse. Kaugel on veel aeg, mil lumede lõpp hakkab paistma, ent sinu elukevade nakkav tormakus meelitab toanurka talvituma päriskevade, mis vaatab sulle vastu, silmad täis unist armastust.
Siin aga, pisike vigurivänt, on sinu kuues päris o m a muinasjutt.

Kolm päkapikku

Kaugel ja külmal põhjamaal, vana kuuse juurte alla ehitatud koopas elasid kord kolm päkapikku. Kaks neist olid töökad, tublid ja sõbralikud, kolmas aga laisk, lohakas ja alailma pahas tujus. Et ta kogu aeg turtsus ja mossitas, hakkasid teised teda Mossmokaks kutsuma.
Terve pika kevade, suve ja sügise tõusid kaks päkapikku, kelle nimed olid Naerusuu ja Särasilm, juba enne kukke ja koitu üles ning hakkasid usinasti rohult noppima kastepisaraid, mis muutusid päkapikkude pihus hõbemüntideks. Mossmokk magas lõunani ja kui ta lõpuks haigutades ja ringutades koopast väljus, oli päike jõudnud kastepisarad ära kuivatada. Vaid mõned üksikud helkisid veel tihedas rohus, aga niipea, kui Mossmokk neid puudutas, muutusid need pisikesteks põrnikateks, kes tõusid kiiresti õhku ja lendasid minema.
Saabus talv ja kätte jõudis jõuluaeg. Naerusuu ja Särasilm vantsisid läbi kõrgete lumehangede külapoodi ning ostsid kogutud hõbemüntide eest kommi ja šokolaadi, präänikuid ja piparkooke, õunu ja mandariine. Igal õhtul, kui taevasse tõusis kuu ja tähed lõid särama, jooksid päkapikud majast majja ning panid heade laste susside sisse maiustusi. Mossmokk, kes polnud viitsinud hõbemünte korjata, õõtsus aga kolde ees kiiktoolis ja laulis ajaviiteks täiest kõrist. Et tal oli hirmus igav, siis õrritas ja kiusas ta kellakägu, kuni lind täistunnil kukkumise asemel iga natukese aja tagant luugi lahti lõi ja kokutas: „Pa-paha pä-päkapikk, ku-kukku!”
Hommikul, kui Naerusuu ja Särasilm väsinuna koju jõudsid, norskas Mossmokk nii, et koobas kõikus, tuli oli koldes kustunud ja puder keetmata.
„Nüüd aitab!” arvasid Naerusuu ja Särasilm. Nad ajasid Mossmoka üles, ulatasid talle leivakoti ja ütlesid: „Mine laia maailma ja õpi tööd tegema! Alles siis võid meie juurde tagasi tulla, kui sinust on saanud hoolas ja usin päkapikk.” Mossmokk palus ja nuttis, aga miski ei aidanud, ta viskas leivakoti üle õla ja hakkas metsarada mööda vantsima.
Järgmise päeva õhtuks jõudis ta halli tarekese juurde. Selles tarekeses elas arg koll Väripüks. Mossmokk koputas uksele ja küsis: „Kas ma saaksin kausikese sooja putru ja voodikese, kus magada?” „Saad ikka,” vastas arg koll Väripüks, piiludes kartlikult ukseprao vahelt, „aga enne pead minema kuuri ja tooma kamina jaoks puid.” „Häh, ei viitsi mina puid tassida,” raputas Mossmokk pead. „Kui nii, eks rända siis edasi,” kehitas koll õlgu ja lõi ukse kinni.
Mossmokk kõndis terve pika öö ja järgmise päeva, ta leivakott oli ammu tühi ja jalad väsinud. Varsti jõudis ta värvilise majakese juurde. Selles majakeses elas lõbus kloun Kehkadivei. Mossmokk koputas uksele ja palus: „Kas ma saaksin kausikese sooja putru ja voodikese, kus magada?” „Saad ikka, „kostis lõbus kloun Kehkadivei, „aga enne pead minema talli, andma mu tsirkuseratsudele kaeru ja kohendama nende asemeid.” „Häh, ei viitsi mina su hobuseid sööta ja kasida,” hüüdis Mossmokk upsakalt. „Kui nii, eks rända siis edasi,” lausus kloun ja lõi ukse kinni.
Mossmokk hakkas taas astuma. Oli väga külm, puid kattis härmatis ja taevas, otse Mossmoka silme ees, säras hele põhjatäht. Väsinult ja lõdisedes tatsas päkapikk läbi lume, kõndis terve öö ja järgmise päeva, kuni jõudis okstest onnikese juurde. Selles onnikeses elas edev nõid Eputrilla. Mossmokk koputas uksele ja anus vaikse häälega: „Kas ma saaksin kausikese sooja putru ja voodikese, kus magada?” „Saad ikka,” kilkas edev nõid Eputrilla, „aga enne pead minema allikale ja tooma vett.” „Häh!” alustas Mossmokk, tundes aga, et kõht on koledasti tühi ja jalad väga väsinud, võttis ta ohates ämbrid ja kõmpis allikale. Tassinud nõia puutünni vett täis, sai ta vaevatasuks kausitäie sooja mannaputru. See oli parim toit, mida ta eales oli söönud, ja kui ta hiljem metsarohtusid täis topitud madratsil lamas, oli see pehmeim ase, millel ta eales oli puhanud.
Varahommikul hõikas kammitud ja roosiveega lõhnastatud edev nõid Eputrilla: „Aja ennast üles, aeg on tööle asuda!” Päkapikk elas nõia juures seitse päeva, ta raius metsas hagu, rookis lund, küttis sauna, parandas katust ja rajas tiigijääle liuvälja, kus edev nõid Eputrilla kahisevate seelikute lehvides uisutamas käis. Õhtuti lendas Eputrillale luua seljas külla tema hea sõbranna, lustlik nõid Lallallaa, siis löödi kolmekesi tantsu ja söödi ära virnade viisi pannkooke metsmesilaste korjatud kärjemeega. Pärast pidi Mossmokk nõud pesema ja toa koristama. Kui ta lõpuks oma madratsile heitis, oli ta nii väsinud, et vajus otsekohe magusasse unne ning ennäe imet! ärkas hommikul varakult ja heatujulisena ning ta käed lausa sügelesid uute tegemiste ja tööde järele. Kaheksandal päeval ütles Mossmokk Eputrillale: „Ma igatsen väga Naerusuu ja Särasilma järele. Arvan, et on õige aeg koju tagasi pöörduda.” Edev nõid Eputrilla nuttis suurest kurvastusest onni põrandale väikese järve, nõidus sellele siis kolm luike ja lootsiku kalamehega, käis peegli ees oma viltkübarat kohendamas ja saatis Mossmoka teele, andes talle kaasa suure leivakoti. „Mul on kahju sinust lahkuda,” lausus ta, „aga sul on vaja teha oma tööd – korjata hõbemünte ja viia jõulude ajal laste susside sisse maiustusi.”
Kui Mossmokk vana kuuse juurte alla ehitatud koopasse jõudis, olid Naerusuu ja Särasilm ametis kommide ja šokolaadi, präänikute ja piparkookide, õunte ja mandariinidega. Nad toppisid neid põue ja taskutesse, et heade laste juurde teele asuda. „Laenake mullegi mõned maiustused,” palus Mossmokk. „Ma luban, et hakkan kevadel hoolega kastepisaraid noppima, sest minust on saanud virk ja töökas päkapikk. Mul on hea meel, et te mu laia maailma saatsite.” Naerusuu ja Särasilm patsutasid Mossmokale õlale ja andsid talle mitu taskutäit maiustusi. „Lähme, sõbrad!” hüüdsid nad rõõmsalt.
Kõigepealt hiilis Mossmokk lahke kuninga Välejala lossi, kus elasid ka kaunis kuninganna Kuldlokike ja väike prints Pudilõug, kellele olid saabumas tema elu esimesed jõulud. Väike prints oli liiga tilluke, et kommi süüa ja et tal polnud veel sussegi. Tasa-tasa vudis Mossmokk voodikese kõrval olevale kapiriiulile, leidis sealt pehmed rohelised sokikesed ja pani nende sisse kolm pikka paid. Veel paljude laste juures käis Mossmokk sel lumisel ja kaunil jõuluajal. Ta oli tubli, lõbus ja usin ning Naerusuu ja Särasilm otsustasid anda talle uue nime – Rõõmuraasuke.

ELLUJÄÄMISE ÕPETUS

2010-12-16T19:35:00.002+02:00

Järgin ühe hea inimese soovitust ja loen ellujäämise õpetust. Loen, ehkki arvan surmkindlalt, et ei ole kirjasõnal võimu anda mulle elatusvahendeid ega paremat tervist, ei aita ta tasuda arveid ega muretseda küttepuid. Mitte miski ei avita, kui oleme paremad kui olud, milles elame. Olude vastu ei saa, ega kriiside ega looduse vastu.
Loen andestamisest ja armastusest ja karmavõlast. Et kellele ja keda ja mispärast. Palju jääb selgusetuks, sest mõte ei ulatu nõuandja tasemeni, jääb lühikeseks, takerdub teksti keerdsõlmedesse. Paljut tean õpetamatagi. Näiteks seda, et esineb armastust, mis sisuliselt on omamine ja et tervise aluseks on hingeline tasakaal. Ja et me õpime oma vigadest. Ja et me loome teinekord eneste jaoks religioone, millesse me ei viitsi süveneda ja mis kuuluvad hülgamisele. Ja et kes midagi ei anna, jääb ka ise kõigest ilma.
Mõtlen: nii kerge on sõnade toel kedagi õpetada, aga toob see õpetatavale leiva lauale või kaotab maksegraafikute jäiga nõudlikkuse? Võib küll toetuda vaid heale ja ilusale, elada mälestustes kogu oma elu vastupidises järjekorras läbi, ent käesolevasse hetke tagasi jõudes on sammude ees ikkagi altarikõrgune künnis ja selle taga uks, mis avaneb eikusagile.
Nii ma seisangi otsekui kahe maailmapildi vahel, harmoonia ja ebakõla eraldusjoonel. Olen nagu mõra kivis – tahaksin kinni kasvada, aga veed, tuuled ja kaugete planeetide kiirgus, kõik voolav, puhuv ja paistev takistab seda. Ma lõhenen üha enam ja kahestun lõpuks kellekski, kes on oleluslahinguväljale kaotanud oma tugevama pooluse. Kirjutatakse sääraseid ellujäämisõpetusi või ei kirjutata, kõik tavatseb siinilmas kulgeda kirjutamata stsenaariumide järgi – printsid abielluvad ikka ainult printsessidega, rikaste varakambritesse kannavad kuulekad pisuhännad ööpimeduse katte all lisa, kuningad söövad kärjemett ja sularasva, vaesed aga, nemad jäävad üha vaesemaks. Üheski ajastus ei puudu inimesed, kelle osaks on lugeda allaheitlikkuse ja leppimise õpetust, üles tähendatud elu enese sulega. Või seda, kuidas selg vastu tuult pöörata.

JÕULULIND

2010-12-12T19:57:00.002+02:00

Põõsail ehteks hõbesõled,
härmaketid kuusepuul.
Neitsivoodis valged õled
külje all on jõulukuul.

Valgest pitsivahust kleidis,
juustes särav lumeroos,
hommik näib kui haldjaneidis
muistse põlve muinasloos.

Taeva puudutus on jäine,
siiski soojendab see mind.
Seisan, põues sagrispäine,
udusulis jõululind.

VANA AJA VALGUS

2010-12-11T15:02:00.006+02:00

Sajandi lumetorm on seljataga ning igatsus teistsuguse, selgepiirilise, maad ja taevast poolitava horisondi järele reaalsuseks saanud. Hetkil, mil aknad olid viimse lapikeseni lumega kaetud, uks ja trepp hangedesse müüritud ja elektrilampide sära asendas vana aja valgus, nägin ma välja nagu keegi, kes kuulus kusagile kaugesse ja muistsesse, mille nimeks minevik. Ei, mitte see minevik, millesse minagi oma jäljed jätnud, vaid eellaste oma, mil Jumalat ei kiputud mõõtma surelike mõõdupuuga ning mil tunti imelist oskust pöörduda iga Issanda loomaaias elutseva olendi poole tema enese keeles. See oli aeg, mil inimlapsele oli võõras see praegu nii levinud unistus tagasi minna ja otsast alustada, et teha õigeid valikuid. Toona oli kõik antud endast kõrgema otsustada, leppides, lootes, alandudes ja alistudes, jäädes teinekord alla ka sellele, mis polnud veel juhtunudki.
Kaotasin ennast pildi sisse, muutudes esiemaks, kelle meeled aimasid läbi tuisuvihina libahundi ulgu, soe näljaseid silmi lattaia taga ja metsade vaikseid, lahtiurgitsemata saladusi. Kujutasin enda pirruvalgel peretütarde veimevakkade tarvis kuduma, heegeldama, pitse niplama ja linaseid hamesid õmblema. Nurkades kükitasid ohkavad varjud, aga sügaval minus valitses õnnis rahu, sest see põline kolmainsus, mida tänini sümboliseerivad rist, ankur ja süda, andis elujulgust ja pani ahtaid rõõme nägema ka läbi halli kivi. Teadsin, et kõigest, millesse ma headust ja armastust sisse põimin, sünnib kord minu lohutus. Ulatusin tuisuvangistuses mõistma, et ainult aeg ja sellest mitte mööda-, vaid läbilibisemine oskavad õpetada asju, mis omavad tõelist tähtsust, ja tõdesid, mis on aidanud mitte ainult üksikindiviididel, vaid tervetel põlvkondadel ausa ja hingelt ilusana elus püsida.

NII NAD TAPSIDKI VANA PAJU

2010-12-05T19:05:00.003+02:00

Ma armastasin seda külatee veerel kasvanud vana paju, üksildast ja sõltumatut, sest nii nagu on raske leida tõelist sõpra inimeste hulgast, nii on seda hoopis kergem üles otsida näiliselt elutute seast. Kõik see, mis talle avaldasin, oli liiga isiklik, et jagada seda kellegagi, kes on pärit inimeste maailmast. Ta polnud pelgalt puu, vaid millegi mulle väga tähtsa ja olulise kestmajäämise sümbol. Ta oli mu peatushetk, kui jalgrattaga vastu loojangut, vastu jahedaid lääneiile sõitsin, ja mu pühapaik, mu vaikne palvela, kui südamel oli raske. Nii nagu mõned inimesed kuulevad merikarpe laulmas, kuulsin mina, kuidas vana paju sosistas mulle midagi tuulest tehtud ja looduse saladustest tahutud sõnadega. Ma tunnetasin, et ta iidne elutarkus kaitseb meid mõlemaid, ning et nõnda, käed ümber paju krobelise tüve, ei ähvarda mind ükski väline hädaoht. Ma õppisin temalt hea ja kurja tundmist, usku ja lootust, ning teadmist, et tajumata hingetuks peetavate hinge ja selle valu, ei pääse me siin maailmas ühelegi vastusele lähemale.
Suvel tuli torm ja rebis vanalt pajult oksa. Rohkem ta rajule ei loovutanud, vaid jäi võitmatuna üle väljade vaatama, sületäis suuremaid ja vähemaid sulelisi lehtede keskel lennuväsimust puhkamas. Hiljem, sügisel, astus ta juurde inimene ja lõi sae vinguvad hambad puutüvve, jättes kasvama üheainsa, pilvede poole sirutuva haru. Paar päeva tagasi saeti seegi maha, ja ma ei ulatu vist iial mõistma, kellele jäi ette see iidne ja üksildane, kes ei vajanud muud, kui lapikest maad varvaste alla ja samapalju taevast ladva kohale. Ja ehk ka üht puu-uskset uitlejat, kes temast iialgi peatumata mööda ei läinud.
Vaatan veritsevat kändu ja mõtlen: ma olen istutanud palju puid ja armastanud nende tänu, tähendab – ma olen elanud. Kui mitu elu on puu mõrtsukal? Mõtlen sedagi, et kusagil on üks lugu, üks Arno ja Teele lugu, mis vana paju surres ei jõudnudki oma õnneliku või hoopis lootusetu lõpuni. See lugu katkes poolelt realt...

Me palume, et me ei teeks uhkusepattu sellega, et peame end ainukordseks, ainsaks olevuste seas, kel on hing; ja et me ilmaaegu ei kujutleks, et oleme seatud kõige muu elava kohale ja võime seda laastada oma tahtmise järgi... (Margaret Atwood)

KESKEL KAHTE TALVE

2010-11-29T11:10:00.004+02:00

Suvi käis kui unenägu keskel kahte talve,
taskutäie peatushetki poetas mälusalve –
hingematvat päevakuumust, põletavaid tuuli,
päikest, palvetamas rohul silmili ja suuli,

tüünet merd ja rannaliiva, kõrvetamas taldu,
janus kaski oja poole kummargil ja kaldu,
äiksetorme, parmupisteid, vihma leiget higi,
ööde sametsooja nahka peo ja puute ligi.

Suvi käis kui unenägu, vaatas minu sisse,
hõlmapidi takerdus mu koiduärkamisse.
Lambavillast saaniteki kaasa kahmas lakast,
lumme jäid tast jäljed keskel kahe talve pakast.

SULAMATUD SÜDAMED

2010-11-26T10:31:00.002+02:00

Leidub neid, kelle südant ei sulata
härdaim suutäiski anuvat juttu.
Nende huulepaar iial ei ulata
ära suudlema nukrate nuttu.

Nende pihkudel ihk puudub paitamast
rõskeid põski või murdunud hingi,
omakasuta keelduvad aitamast
hädasolijaid ümberringi.

Oma särk nende ihule lähemal,
oma arvamus ülim ja õige.
Neid ei liiguta valu, mis vähemal,
oma mured on neil üle kõige.

Pole mõtet neilt peavarju paluda,
lukku keeravad ukse ja enda.
Kurba kerjust ei võta nad taluda
ega kodutut õde või venda.

Nii nad lähevad, midagi andmata,
käivad üksinda rohtunud radu,
õilsaid tundmusi eneses kandmata,
rahu leidmata... aastasadu...

JUMALATE LÄHEDUS

2010-11-24T21:02:00.006+02:00

Tean, et ma mõndagi enesest uhtund,
olen kui hell ümberistutet taim.
Imestan, jumestun – oo, mis on juhtund!
Olen vaid ootus, ärevus, aim. (Marie Under)

Hilissügise (või varatalve), aasta kõige pimedama aja lumetormis leidub minu jaoks alati midagi nõiduslikku, salapärast, maavälist. Selles on metshaldjate kiljumist ja eksinud hingede õõnsaid ohkeid, jääaluste koputusi vastu vetekaant ning põhjatuulte jumala Borease raevukat hingeldamist. Keerlevas, pöörlevas ja lõõtsutavas õhus aimub teistegi jumalate lähedust. Kagutuul Euros peab kuuseheki taga ärevalt hinge ja Zephyros, see leebe läänetuul, kes nautis armurõõme harpüia Podargega, oleks justkui nüüdsama isaks saanud. Tema pojad, Achilleuse tormakad ratsud, kihutavad lakkade lehvides ja hõbevaljaste kõlisedes üle jõgede ja orgude, põldude ja tühermaade, pildudes kapjade alt lumepihu ning poetades auravatelt laudjatelt vahutorte. Need tarduvad maapinnal valgeteks kohevateks hangedeks, kattuvad jäljetuse ja nähtamatu taevaga.
Olen sellest tuisumöllust lummatud ja samas natuke pettunud. See on sama, mis manguda muinasjuttu ja sellesse niisama vähe uskuda. Nõnda, kui õigesti mäletan, on öelnud William Golding. See on sama, mis vaadata võõrasse näkku, mis peaks veel omama sügiseselt nohust nina, kanavarbaid silmanurkades ja kortsulist laupa härmahallide tukkade all. Aga ühtäkki tunnen neis uutes, kalbetes ja siledates näojoontes ära oma hirmvara kohale jõudnud jõuluootuse, oma isikliku hingevalguse kuma, ja meel saab hell. Las tuisata, ehkki on alles kadrilaupäev. Aasta kõige pimedamal ajal pole ju ükski lumetorm liiast, et meie pisike ilmanurk - kõik vaesuses virelevad ääremaakülad ja tänavavalgustuse pealt kokku hoidvad, depressiivsed väikelinnad - heledamaks lõõtsuda. Ning et äratada inimesed tardumusest, panna nad igatsema ja tunnetama oma kaitsejumalate lähedust.

BALLAAD VÄLJAMÕELDULE

2010-11-22T12:12:00.005+02:00

Ma ei küllastu vist mitte iialgi vanadest headest ballaadidest ja poeemidest, mis oma värvika keelekasutuse ja veatu riimivalikuga tunduvad nagu Jumala enese looming kogu selle hiilguses. Neid ridu lugedes näen alati, kuidas midagi minus teiseneb ning kuidas mul õnnestub kirjeldatud elude ja olukordadega samastuda. Olgu tegemist Goethe või Puškini, Byroni või Alveriga, ikka näib nende poolt raamatusse raiutu sellena, mille juurde ma tean ennast igavesti kuuluvat.
Järgnev, alates väljamõeldud minategelasest ja lõpetades väljamõeldud adressaadiga, on minu fantaasia vili, südant, kellele see lüüriline luuleteos on pühendatud, pole olemas. Kirjutatu on katse saada maha ballaadiga, milliseid loodi siis, kui tunded seisid materiaalsusest kõrgemal ja armastust ei häbenetud valju häälega välja öelda. See on värsslugu ülimuslikust hingeseisundist, mis õilistab inimlast ja kaotab maailmast piirid.
***
Kui loed neid salme, seisan valgel sillal,
suul magus kirme kanarbikumett.
Ei mäletagi enam, kus või millal
mu vari lahkus vaikselt allavett.
***
Ma tean – need read ei tekita sus hurma,
ei saa neist iial laulev pärlikee.
Peab elama vist üle sada surma,
et leiaks sulg su südamesse tee.

Ei armastanud mind sa minu moodi,
mind salgasid, kui salatakse süüd.
Ükskõik kui ehtsaid tundeid sinus loodi,
jäi miski kandma karnevalirüüd.

Tintmustas öös, kus udu nuuksed neelas,
su jälgi püüdsin leida igijäält.
Ma põlvitasin, ent su süda keelas
mul viimast korda kuulata su häält.

Näis, valu enam silmisse ei mahu,
ta käis mu järel taltsalt, longuspäi.
On sinuga su kallis kodurahu
ja see, mis minul ütlemata jäi.

Ma tahtsin vaid, et päikeses ja tormis
mu sosinate kattekihilt näed,
kuis igatsus mu huulil sõnu vormis
ja headusega kuldasin su käed.
***
Sind marmorisse raiusin ja meelde
ning maalisin su pildiks elutruuks,
su tõlkisin ma tuhandesse keelde
ja istutasin aeda vapipuuks.

Su riimisin poeemiks ja ballaadiks,
kord olid haiku, ood või õrn sonett.
Su kujutasin valgeks purjepaadiks,
kes, otsides mind, seilab seitset vett.

Mu käte vahel sinu uni magas,
sa olid altar, püha hiis, ikoon.
Mul kõikjal oli kaasas kalleim pagas –
su hingamine, pilk ja palgejoon.

Sind armastasin, nüüd pean laskma lahti,
on õnnel vahel liiga kõrge hind.
Aeg kääridega kärbib küünlatahti,
et leek ei küündiks põletama sind...
***
Kui loed neid salme, seisan valgel sillal,
kurb salapära naerataval suul.
Kas sünnin uuesti ma? Kui, siis millal?
Sa ära küsi, vastust teab vaid tuul.

TRISTANI VIIES MUINASJUTT

2010-11-20T04:51:00.005+02:00

Õhtul unele suikudes olid sa viiekuine, mu kallis kullake, täna ärgates aga juba poolea a s t a n e. Kunagi, kui sul on aastaid kümme või natuke peale, loed ehk raamatut Timm Thalerist ja tema müüdud naerust. See on kurb raamat, aga sellel on õnnelik lõpp. Ma ei soovi midagi rohkemat, pisipoiss, kui et su helisev naer ja imeline naeratus saadaksid sind kõikidel ustel, mida sul kord avada tuleb ja kõikidel lävedel, millelt ellu minnes tagasi vaatad.
Siin aga on sinu viies, päris o m a muinasjutt.

Lugu punasest lillekesest

Aknalaual vaasis õitses kord punane lilleke. See polnud tavaline lilleke, sest ta oli tehtud pehmest sametriidest ja tema õiesüdamikule olid tikitud silmad ja lai naeratav suu.
Vaatamata sellele, et lilleke kogu aeg naeratas, tundis ta ennast üksiku ja õnnetuna. Kevadel puhkesid peenardel õitsele tulbid ja krookused, suvel roosid ja liiliad, sügisel astrid ja peiulilled. Nende kohal lendasid ilusad kirjud liblikad ja sumisesid töökad mesilased. Vahel sadas vihma, vahel paistis päike, vahel säras taevas vikerkaar või sõudsid valged kohevad pilvetupsud nagu lambatalled. Punane lilleke pidi kõike seda vaatama läbi akna. Ta igatses, et temagi juurde lendaksid liblikad ja mesilased, ta soovis, et teda paitaksid tuul ja hommikused kastepiisad. Tal oli mõnikord nii kurb meel, et ta tahtis nutta, aga ei saanud, sest pidi muudkui naeratama ja naeratama.
Natuke kergem oli talvel, mil õues kõrgusid hanged, langes lund ja tuiskas ning pakane joonistas aknaklaasile jäälilli. Aga siis saabus jälle kevad, jäälilled sulasid ära, linnud hakkasid laulma ja päike paistma. Kevadest sai suvi ja kõik kohad õues olid täis roosasid, kollaseid, siniseid ja valgeid õisi.
Ühel soojal ööl libises punane lilleke vaasist välja ja poetas ennast läbi avatud akna aeda rohu sisse. Tuli hüpates suur kärnkonn ja küsis: „Mida sina siin üksinda teed, punane lilleke?” „Tahaksin õitseda koos teistega,” vastas punane lilleke häbelikult. „Palun, kärnkonnapapa, võta mind kukile ning vii rooside ja liiliate juurde.” „Viiksin küll, aga mul pole praegu aega,” krooksus kärnkonn. „Mu seitsmel pisipojal on kõhud tühjad, pean neile tigusid otsima ja putukaid püüdma.” Ütles nii ja läks hüpates oma teed.
Tuli lennates öökull ja kohe pärima: „Mida sina siin üksinda teed, punane lilleke?” „Tahaksin õitseda koos teistega,” kostis punane lilleke. „Palun, öökullitaat, võta mind selga ning vii mind rooside ja liiliate juurde.” „Viiksin küll, uhhuu!” huikas öökull, „aga mu naine on haige ja ma pean ruttu minema arstitädi, tihase Tii-Tii käest rohtu tooma.” Hüüdis nii ja läks lennates oma teed.
Tuli joostes hall hiireke ja ajas silmad suureks: „Mida sina siin üksinda teed, punane lilleke?” „Tahaksin õitseda koos teistega,” sosistas punane lilleke. „Palun, hiirepoiss, lase ma võtan sul sabast kinni ning vii mind rooside ja liiliate juurde.” „Olgu!” piiksus hiireke. Punane lilleke haaras hiirel sabast ning ainsa hetkega oli ta keset suurt peenart, kus tukkus terve hulk erivärvilisi õisi.
Saabus hommik, lilled ärkasid, avasid õienupud ja päike tegi neile pika sooja pai. „Kes sina niisugune oled?” imestas kuri kollane roos, vaatas punast lillekest ja hakkas naerma. „Sa ju ei lõhna ja sul pole isegi okkaid!” vangutas roos pead ja torkas punast lillekest. „Ai!” kiljatas see ja puges valge liilia lehtede varju peitu. „Sa oled nii kole ja kohmakas,” turtsus uhke ja upsakas liilia ning tõukas punase lillekese endast eemale. Kõikide õite kohal tiirutasid kirjud liblikad ja sumisesid mesilased. Punase lillekese juurde ei lennanud ainsatki putukat, ei helesiniseid kiile, triibulisi herilasi ega porisevaid kärbseidki. Ainult paks lehetäi ronis ta vart mööda üles, hammustas teda, sülitas ja sõnas põlastavalt: „Päh, sa ei kõlba isegi süüa!” Õhtul hõljus õhus palju kauneid lillehaldjaid. Neil olid läbipaistvad tiivad ja käes pisikesed laternad, milles vilkusid värvilised tulukesed. Haldjad lendasid õielt õiele, soovides kõikidele lilledele head ööd ja ilusaid unenägusid ning rohutirtsud mängisid viiulil vaikset hällilaulu. Mitte keegi ei pannud punast lillekest tähele.
Mööda jooksis hall hiireke. „Pai hiirepoiss, palun vii mind tagasi koju!” hüüdis punane lilleke. „Hea küll!” piiksus hea hiirepoiss, sirutas oma saba välja ning ainsa hetkega oli punane lilleke tuttaval aknalaual. Ta puges tasakesi vaasi ja pööras näo nukralt toa poole.
Ühel ilusal päeval tuli koos isa ja emaga tuppa pisike poiss, kellel olid tumepruunid silmad ja rõõmsalt naeratav suu. Poiss sirutas käed punase lillekese poole, haaras sellest kilgates kinni ja surus pehme õie kõvasti vastu põske. Punane lilleke tundis, et on lõpuks leidnud sõbra, kes teda armastab.
Sellest päevast alates saavad naeratav lilleke ja naeratav poiss sageli kokku ning nende mängumaailmas lendavad kõige kirjumad liblikad, sumisevad kõige töökamad mesilased, paistab kõige soojem päike ning hõljuvad kõige kaunimad lillehaldjad. Ja rohutirtsud mängivad viiulit ainult neile kahele.

NOVEMBRITALV

2010-11-18T13:05:00.002+02:00

Ütle, tuul,
kui talv on käes, kas kevad jääb siis veel
kaugele maha? (Shelly)
Kogu mu väike maailm on üksainus suur lumesadu ja selle valgus ulatub kõikjale – kardinamustrisse, uksetahvlitele, kapipealsele, voodisse. Jaheda kihina katavad räitsakad teki, padja, juuksed, huuled ja unetuse. See on valus ja samas sulgpehmelt leevendav nagu armastus. See on kaunis ja tõeline, nii ilus, et kaob isegi teadlikkus surelikkusest.
Ainult aknast kaugemale jäävad nurgad võitlevad veel öiste deemonitega, peagi aga jõuab novembritalv oma sinise heledusega sinnagi. Päeva ja öö, õhtu ja hommiku vahele mahutub järsku nii palju muutusi. Neid on kildkondades, kuhu ma ei kuulu, neid on mu pealispinna all, olemise ja hingamise pahupoolel, neid on südamekambris küdenud kolde veel jahtumata tuhas. Kõik need korrad, mil ma olin hellitlev hüüdnimi soojuse tuksleval suul, saavad üheaegselt otsa ja minusse kuhjub lumena arusaam, kui õlekõrrena habras on kuldse sügise selgroog ning kui halastamatult palju vastamata küsimusi ja sirgeks koolutamata tõdesid on määratud surema hangede ja tuisuvaalude sügavuses. Ning kui vähe, kui hirmutavalt vähe suudab sügis, see äratõugatu, võitjale tähendada. Teda pole nagu olnudki ning kõik ta leebed lilled, luulena kõlanud lehesahin ja okste külge külmetama ununenud, puutekaugusest väljapoole jäänud õunakesed taanduvad millekski, mis on unenäo, meenutuse või väljamõeldise moodi.
Kogu mu väike maailm on üksainus suur lumesadu, ma pole enam hüüdnimi ega suvaline aadress, vaid keegi, kellena ennast otsekui eelmisest elust mäletan ja kes proovib helgeid ja päikselisi lumede-eelseid aastaaegu endast lahti lasta. Alles talvede tagant vaadatuna joonistub ju esile nende tõeline väärtus.

NII PALJU PARADIISI

2010-11-14T07:28:00.001+02:00

Kõik tundub nagu ikka, ei midagi tavalisest erinevat - mornivõitu novembrihommik, tuule kriiskav naer raagunud puulatvades ja vihmapiisku nõristav taevapalakas üle rõskusest lõdiseva maa. Naksatades kerkiv ruloo toob nähtavale tänase nagu kitside värvidega maalitud taiese ning naelutab selle aknaraamistikku.
Siinpool looduspilti on elusuurune õlimaal, mis kujutab kodu ja kõike seda, millest kodu koos seisab – tubadest, asjadest, hingamistest, mõtetest, olemasolu täierinnalistest ja pooltoonidest, harjumustest ja väikestest imedest, õnnemääratlustest ja mälestustest. Ning Temast, kellele ei antud kord elu tahtmatult või juhuslikult, vaid küllap etteaimatud teadmisega, et kusagil aastate kaugusel ootame Teda mina ja kaks sündida ihkavat beebihinge. Temast, kes näib kohati liiga hea, et olla mees.
Ta on nagu minagi suure sügise laps, kelle rõõmudes ja kurbustes leidub ääretust ja äärmuslikkust ning kelle sõnatusestki mõistan ma tähendussõnad üles leida. Ta on see, kelle minekutest jääb alati midagi maha, kelle tulekud toovad midagi kaasa ning kes ikka ja alati on osanud mu unenäod ja unistused ilusamaks muuta ning õpetanud nägema hetke kui põselohukestega naeratust.
Siinpool looduspilti on veel midagi – natüürmort pidupäevakoogi, küünlatulede ja ajalukku libiseva eluaasta kuulmatute kassisammudega. Neid samme peatada pole meie võimuses, jääb üle astuda uue eluaasta jälgedesse ja kujutleda endale pimedamatelgi viivudel pea kohale loojumatu päike ja kahanematu täiskuu. Tema, tänane sünnipäevalaps teab, kuidas see kujutlemine käib, ja kui Tema oskamise jõud otsa lõpeb, saab minust Ta oskamise pikendus, ning vastupidi. Tema ja minu teistsugususest kasvab välja meie kahe omasugusus. Et viimased ajad pole meie vastu just helded olnud ja et kingituste ostmiseks napib raha, kingin Talle veel kord selle, mis oli ja on mõeldud mitmekordseks, elupikkuseks kasutamiseks – tunde, mis on kõikide kaunite tunnete ühisnimetaja.
„Üks jalg veel Eedenis, ma seisma jään ja vaatan üle teise maa.” Nii on öelnud kirjanik Edwin Muir. Mõtlen, et just samamoodi seisab Tema, see tänane hällilapski, sest kuidas muidu keeldub kõik Temas midagi tegemast või andmast poole südamega, ja kuidas muidu peituks Temas nii palju paradiisi.
Õnne ja tervist, Rein, ja lootust, lootust...

VANA PAJU

2010-11-11T17:14:00.004+02:00

Hea on käia hämarduval kodutanumal,
vaikseks viivuks seisatada vana paju all,
näha, kuis ta krobelises koores tuikab näht –
sulenoaga kriipseldatud üksik nimetäht –

T kui Teele või ehk Tiiu või ehk hoopis Triin
Arnot, Augustit või Antsu ükskord leinas siin.
Kustumatu armuhõõgus üle hoovas tast,
ehkki naabri-Joosepilt ta ootas juba last.

Paju oskab jutustada suudlustest ja muust,
sõkaldeta sõnadest ja kummastavast kuust,
öist, mil vastassuundadesse viisid jäljeread
ja mil meelde sadestusid mälestused head.

Kuigi koore alla kaardub sajas aastaring,
paju näeb, kui muutmatu on armunute hing.
Ikka seisab võra varjus mõni neid või moor,
oodates või meenutades, igavesti noor.
***
Toetun vastu pajutüve, joobun tema jõust,
tunnen, nagu oleksime ühest puust ja tõust.

VAHEL PEAB MINEMA ÄRA

2010-11-07T12:19:00.004+02:00

Vahel peab minema ära
tormiste merede taha.
Vahel peab minema ära,
jätma kõik sadamad maha,

jätma kõik kaldad ja kivid,
majakad, luited ja laevad,
lindude rahutud rivid,
kodused tähed ja taevad.

Vahel peab minema ära
kaugele, jumal teab kuhu.
Vahel peab minema ära
sinna, kus tuuled ei puhu,

sinna, kus laisku ei lööda,
halbu ei peksta, ei pooda,
sinna, kus südamest mööda
ainsatki laulu ei looda.

Vahel peab minema ära,
käed küünarpeadeni taskus.
Vahel peab minema ära,
rinna sees kergus ja raskus,

öös üle paepealse mulla
aeglaselt, tundmata ruttu,
et ükskord tagasi tulla
möödunud muinasjuttu.

VÕÕRASTES LINNADES

2010-11-05T15:48:00.002+02:00

Võõrastes linnades kägaras tukub
nurkadetagustes mustmiljon ohtu.
Siingi on taevas ja tähtigi kukub
kiljudes kildudeks vette ja rohtu.

Siingi su päitsis hall hingelind passib,
nokitseb sulgi ja vaatab su unne.
Sügiskuu turjal kui haokubu tassib
raagunud rõõme, mis naeru ei tunne.

Pidurdab busse ja koliseb tramme,
kõrgmaju kõigub su ümber ja üle.
Kaosest ei kõmendu tuttavaid samme,
üksindus ahtraks siin muudab su süle.

Võõraste linnade akendemeres
oma ei leia ja lähim on pime.
Tundub, et elad kurttummade peres,
kus ainult viipekeel tunneb su nime.

LIHTSALT ÜKS MÕTTETERA

2010-11-03T09:43:00.002+02:00

Võimatut alanduvad paluma vaid need, kelle hingel on sedavõrd kitsas, et usk võimatusse on ainus usk, mis neile alles jäänud, ja vajadus võimatu järele ainus vajadus, millest võib tähenduse välja lugeda.

KÕIK ME OLEME RAAMATUD

2010-10-29T07:54:00.005+03:00

Kõik me oleme raamatud, raamatud,
köited riiulil pole me tõelus.
Nagu raamatud määratud saama
elus hellust me kord, kord õelust.
Endateostuse lõputuis visandeis
muuta taotleme asjade kulgu
ja meist parimat lehthaaval rebivad
väiklus, armastus, autus, julgus...
***
Palju aastaid pole see luuletus mulle enam näppu sattunud, seepärast ei või ma väita, et jätsin selle õigesti meelde. Ka autori suhtes ei oma ma täit kindlust. Siig? Rimmel? Aga hetkel polegi see tähtsam teadmisest, et see oli mu keskkoolipõlve lemmikluuletus, mille sügavus on mind saatnud läbi elu.
Me oleme raamatud... Mõtlen täna, oma sünnipäevahommikul, mida on m i n u s t rebitud ja mida olen pakkunud neile, kes on viitsinud mind lehitseda või lugenud mu kaanest kaaneni läbi. Kohe kindlasti pole ma seiklusjutustus ja kaugeltki mitte bestseller, ma pole ka köitejagu ajaviitekirjandust ega kogumik üksteisega põimumatuid lühinovelle. Olen tõsieluromaan, mille tegevus algab vaestest ja viletsatest viiekümnendatest ning jõudnud nüüdseks uue sajandi esimese kümnendiku lõppu, kus valitsevad ebavõrdsus, tööpuudus ja katkised inimsuhted. Vahepealsed alapealkirjad suunavad lugeja eluetappidesse, milles leidub ilusat ja vähem ilusat, kõike peale kodutuse, nälja ja sõdade.
Mind pole üles tähendatud suurte sõnameistrite sulega ega eksponeeritud soliidsete raamatukappide klaasustetagustes. Mu autoriteks on aastad, keeletoimetajaks isamaa ning välja on mind andnud aeg oma kulu ja kirjadega.
Mul on õnn olla teos, mida pole unustatud riiulinurka tolmuma, kasutatud lehthaaval ahjusüüteks ega viidud makulatuuri kogumise punkti. Ikka on leidunud ja leidub neid, kes, vaatamata asjaolule, et ma ei lõhna enam värske trükivärvi järele, hellitavad pilguga mu eessõna, süvenevad ühte või teise peatükki ja silmitsevad illustratsioone, mis sündinud argipäevade hallist söepliiatsist ja pühapäevade värvilistest pastellkriitidest. Tunnen ennast nagu raamatud ikka – kohati käestpanduna, seltsiks lootust loov järjehoidja, kohati seinalambi süütamist igatseva öökapilektüürina, kohati räsitu ja kapsaksloetuna, ja pole midagi kaunimat videvikutunnist, mil kellegi pihk õrnal puutel üle mu tiitellehe libiseb.
Saatusekummardajana tean, et mitte kõik siinilmas ei olene meist endist, kaante tugevus ja köite vastupidavus kaasa arvatud. Siiski julgen loota, et toosama äraarvamatu saatus võtab mind kaitsta ning et tänase lehekülje ja järelsõna vahele jääb veel mitmeid uusi peatükke, ja et neile jätkub ka lugejaid. Kõige enam soovin, et need, kes mu avavad, ei jäta tähele panemata kuluma kippuvate tähtedega trükitud pühendust: „Neile, keda armastan. Tänan, kallid, et olete olemas.”

MINU ÜKSILDANE PALVERÄNNAK

2010-10-28T13:12:00.005+03:00

Ma kujutlen seda nii. Viirastuslaevalt viskab keegi sügiseselt hülgehalli merre pudeli kirjaga. Pudel libiseb lainetest tõugatuna randa ja jääb lebama liivale Kunda linnakest lahest lahutava Kronkskalda all. Kõnnib sel adrusel kaldaribal veidrais rõivais värsisepp, hanesulg kuuetaskus, ning avastab meritsi saabunud leiu oma saapakoonu eest. Ta keerab pudelilt korgi, raputab kirjakese välja ja loeb: „Me rühime edasi just nii nagu laevad, võideldes tuultega, mis kannavad meid lakkamatult tagasi minevikku. (Francis Scott Fitzgerald)
Poeet muigab. Tema, mees, on see, kes iga jumala päev, olgu siis päri- või vastutuulega, minevikust hoopis olevikku põikab. Ta teeb seda hardas lootuses, et praegusaja moodsad luuletajad on ümber mõelnud, jätnud need roppustest pikitud vabavärsilised sonimised kus seda ja teist ning lasevad heliseda riimidel ja rütmidel, mis mõjuvad kui ööviiulite kontsert, hõllandus ja tähepaiste ühtekokku.
Ohkab poeet, astub linnaraamatukogu saali ja võtab viimases reas istet. Mitte keegi publiku hulgast ei märka teda, mitte keegi peale minu, kes ma seal saalis esinejatele mõeldud laua taga istun, oma elust ja mõttemaailmast pajatan ning kuulajate palvel ja õhutusel üha uusi ja uusi luuletusi loen. Armastusest. Armastuse puudumisest ja lakkamisest. Õnne õppetundidest. Elust ja sellest, mille eest põgeneme ja mida tahame ikka ja uuesti üles leida. Loen hingehoidvale vaikusele, kõnekamale kui mistahes sõnad. Ainult mina näen poeedi vandeseltslaslikku silmapilgutust ja ta hämmeldunud ilmet, mis näib küsivat: „Kust oled pärit, sa sinisukast kirjaneitsi, kas mitte minuga ühest ja samast ajaloost?” Ja: „Oled sa ehtne või libiseb vaatajate pilk sinust läbi nagu lummutisest, nagu minust endast?” Vastan talle mõttes: „Jah, olen ehtne ja päris, ning mind ei takista ainuski enesekindluskriis jätkamast oma üksildast palverännakut keskel seda võimatult vanamoodsat ja tunnetest nõretavat poeesiat, mida ma sammude taktis loon ja mida jagan nagu kodusküpsetatud leiba neile, kes selle maitsest viitsivad veel lugu pidada."
Me väljume koos, ja kui mu käed poleks kinni kingituste ja roosisülemi all, teeksin poeedile suure kalli, ehkki tean, et embaksin õhku. Ma vaatan, pelgamata muutuda soolasambaks, üle õla tagasi, oma kuulajate elamustesse, et minusse kinnituksid jäädavalt kõik need head soovid ja sõnad, mis mulle hüvastijätul öeldi. See õhtu oli mu elu üks ilusamaid.
Künnisel lebab teritatud hanesulg otsekui vana ja armsa ars poetica igavese uuestisünni sümbol, ja ainult mina tean, kes selle sinna pillas...

PÄIKESEINIMESED, VAMPIIRINIMESED

2010-10-22T20:23:00.004+03:00

Seisan silmitsi oma loomingu austajatega, tajunud otsekohe pärast saali sisenemist, et armastan neid kõiki. Ja nemad mind. Olen nende juurde jõudnud nagu üksildane maanteehulkur – natuke maad jalgrattaga läbi tiheda lörtsisaju, natuke bussiga, natuke jalgsi. Nüüd olen siin ning näen poolesajast silmapaarist vastu sädelemas äratundmisrõõmu, soojust ja heasoovlikkust. Ma olen nendega ja nemad minuga ning meie hingamisruumis ei leidu ainsatki halba või vastalist mõtet. Avan oma luulemapi ja me siirdume koos sinna, kus õlg õla kõrval elavad tõelisus ja ettekujutus, maapealsus ja teispoolsus, argipäev ja muinasjutt. Astume sügisaega, mil tunneteski langevad lehed ja sajab vihma ning aknale, mille taga, üle kollaste vahtrapuude, langeb laia märga lund, on kohe-kohe koputamas salapärane hingedekuu.
Olen alati arvanud, et maailmas on kaht sorti inimesi – neid, kellele teeb rõõmu andmine (päikeseinimesed) ja need, kellele meeldib võtta (vampiirinimesed). Nood viimased vaatavad kõige meelsamini elu oma mätta otsast, asesõnadest on nende tekstis juhtival kohal „mina” ning nende leksikonis kõlavad liiga sageli verbid „tahan” ja „vajan”. Aruharva pärivad nad kaaslase käekäigu järele, ja kui, siis sedagi üksnes suusoojaks, sügavamat huvi tundmata. Päikeseinimesed seevastu jagavad poolehoidu ja pisikesi armsaid rõõme nii peost, hingest kui ka pilgust. Nad mõistavad, hoolivad ja märkavad ega libise üle õigest ajahetkest, mil seda mõistmist, hoolimist ja märkamist välja näidata.
Siinkohal meenub mulle päev lapsepõlvest. Olin siis veel üsna väike ja üksinda kodus nagu peaaegu alati. Mõtlesin, et valmistan isale-emale üllatuse, andmaks neile teada, kui väga neid koju ootan ja kui palju neid armastan. Otsisin kapist aknaalusele lauakesele pitsiga linakese, noppisin põlluveerelt kimbu karikakraid, moone ja rukkililli ning asetasin need klaaspurki. Pühkisin põrandat, nii hästi-halvasti kui oskasin ja seadsin triibulised kaltsuvaibad nöörsirgeks. Vanemad tulid ja ma jooksin neile õhinal vastu. Ema ei teinud mu vaeva märkamagi, lükkas mu vaid hoolimatu käega kõrvale, isa aga ütles: „Oi, kui tubli on meie väike neiu, sa oled päris perenaine juba.” Mille üks võttis, selle andis teine kuhjaga tagasi, ja sellest päevast alates sai minust rohkem issitütar. Tagantjärele mõistsin, et ema oli pikast tööpäevast tuim ja väsinud, ma jäin teda kogu oma südamest armastama, ent haigetsaamine oli juba toimunud ja hing ei lõpetanud seda mäletamast. Läbi ja lõhki päikeseinimeseks ei saanud mu hea ema mulle enam iial.
Ent...praegu seisan silmitsi oma lugejatega ja tean, et siin ruumis pole ainsatki vampiirinimest. Kõik see, mille endast annan, tuleb mulle selsamal viivul tagasi, ma täitun poolesajakordse tänu ja heldimusega, mu hingel on kerge ja hea ning ma olen õnnelik. Me kõik oleme õnnelikud. Meie südametes põlev leek on süüdatud ühisest tõrvikust.

TRISTANI NELJAS MUINASJUTT

2010-10-20T12:45:00.003+03:00

Viiekuine Tristan! Jah, kes saab noorust, noorust keelata, kui ta tahab, tahab hõisata. Ja naerda ja rõkata. Ja olla õnnelik niisugusel moel, nagu ainult õrnas ja muretus eas on võimalik õnnelik olla. Väljas valitseb sügise nukker ilu, sajab vihma ja värvilisi lehti. Ma soovin, väike, et sinu elu oleks kevad. Oleks lill. Oleks valgus. Oleks õitsemine.
Siin aga on sinu neljas päris o m a muinasjutt.

Tämmi, Tiramilla ja Tripsuke

Sinise jõe kaldal helerohelises orus oli kord majake, mille ees kasvasid kohevad kuusepuud ja mille ümber oli valgeks värvitud aiake. Majakeses elasid eit ja taat ning kolm kodulooma – koerapapa Tämmi, kassiproua Tiramilla ja kiisupreili Tripsuke.
Eide ja taadi majakese peremees oli kuri ja ahne seitsmepäine lohe, kelle nimi oli Bankler ja kellele eite-taati pidid iga kuu viima kotitäie kuldmünte. Taat tegi hommikust õhtuni ja sageli öösitigi rasket tööd, et raha teenida, aga ühel päeval tuli ta koju ja ütles kurvalt eidele: „Mul pole enam tööd ja ma ei tea, kuidas me toime tuleme.” Ei möödunudki palju aega, kui maja ette kihutas lohe Bankler, kaksteist valget hobust tõlla ees, siidist ja sametist rõivad seljas ning kalliskividest raamidega prillid kõigi seitsme nina peal. Lohe Bankler koputas uksele, astus sisse ja teatas kurja häälega: „Kui te mulle kohe kotitäit kulda ei anna, kihutan teid majast välja!” „Pai loheisand,” palusid eit ja taat, „me vajame natuke aega, võib-olla oskame siis midagi välja mõelda.” „Olgu,” noogutas lohe Bankler armulikult oma seitset pead. „Tulen tagasi täpselt kolme kuu pärast ja kui ma siis kotitäit kulda ei saa, peate minema kuuse alla elama.” Ütles nõnda, hüppas tõlda ja kihutas minema.
„Oh meid õnnetuid küll!” pühkis eit põllenurgaga silmi. Taat ainult ohkas ja vaatas armsaks saanud majakese aknast välja – aeda, kus helkis purskkaevuga konnatiigike ja kasvas helepunaseid vilju kandev paradiisiõunapuu.
Kogu juttu olid pealt kuulanud ka koerapapa Tämmi, kassiproua Tiramilla ja kiisupreili Tripsuke. „Eit ja taat on meie vastu alati nii head olnud, lubanud meil voodis lesida ja ostnud meile maitsvaid sööke, nüüd on meie kord neid kuidagi aidata,” arvas kassipoua Tiramilla ja hakkas mõtlikult silmi pesema. „Auh, jah, me peame minema laia maailma, et raha teenida,” noogutas koerapapa Tämmi. „Aga mida me oskame?” küsis kiisupreili Tripsuke ning ajas oma rohelised silmad pärani. „Noh, mina mõistan käppa anda ja sitsida,” ladus Tämmi oma oskused ette. „Mina võin hiiri püüda ja kassikontsertides kaasa lüüa,” seletas Tiramilla.”Ma oskan laulda küll,” kinnitas ta ning kriiskas nii kõva ja heleda häälega, et Tämmi ehmatusest istuli kukkus. „Minule sobivad seesugused etteasted nagu puulatva ronimine või katusel tantsimine,” kilkas Tripsuke õhinal. „Ei, sellest jääb väheks, me peame mingi kindla ameti õppima,” otsustas Tämmi.
Järgmisel hommikul läksid nad jõeäärsesse kooli, kus kopraonu ümbruskaudsetele loomadele tarkust jagas. Tämmi kippus küll tundides tukkuma jääma, Tiramillale meeldis klassivendade ees oma ilusat saba vonksutada, kiisupreili Tripsuke oli ulakas ja kiskus rotitüdruk Renaatat sageli patsidest, aga mõne aja pärast oli kõigil kolmel amet kätte õpitud. Tämmist sai pottsepp, Tiramillast baaridaam ja Tripsukesest tsirkuseartist. Nad istusid hõbedase teraslinnu selga ning lendasid seitsme mäe ja mere taha võõrale maale, kus oli valitsejaks kuningas lõvi. See oli rikas riik ja seal oli võimalik palju kuldmünte teenida. Loomad olid tublid ja said väga hästi hakkama. Tämmi tehtud ahjud andsid korralikult sooja, rahule jäid nii rebased, eeslid kui ka kährikud, ja kolm põrsakest, kes hirmsasti külma kartsid, olid koerapapa kätetöö üle nii rõõmsad, et andsid talle rahale lisaks kolm matsuga musi. Tiramilla baar oli alati külastajaid täis ja Tripsukese osavaid tsirkusetrikke käidi vaatamas kaugelt ja lähedalt.
Selsamal päeval, mil lohe Bankleri külaskäigust oli möödunud kolm kuud, saabusid Tämmi, Tiramilla ja Tripsuke koju. Eidel ja taadil tulid neid nähes rõõmu pärast pisarad silma, sest nad olid oma armsate loomade järele igatsust tundnud. Nad kallistasid ja kallistasid üksteist ega saanud enam kuidagi pidama. Veel suuremaks muutus rõõm, kui koerapapa, kassiproua ja kiisupreili avasid oma reisikohvrid ja paunad, mis olid ääreni täis säravaid kuldmünte.
Paari tunni pärast kostus külateelt kabjaplaginat ning värava ees peatus uhke tõld, ees kaksteist valget hobust. Lohe Bankler oli vahepeal priskemaks läinud, tal oli lott kõigi seitsme lõua all ja sametist pükse hoidsid ümara vatsa ümber paigal pärlitega kaunistatud traksid. „Kus on mu kotitäis kuldmünte?” küsis ta pahuralt. „Siin, lohehärra!” kostsid eite-taati ühest suust ja ulatasid kullakoti Banklerile, kes selle ahnelt vastu rinda surus.
Et rahamure oli majast tükiks ajaks kadunud, hakkasid loomad tegelema vanade harjunud asjadega: koerapapa Tämmi andis käppa ja sitsis, kassiproua Tiramilla püüdis hiiri ja lõi kuuvalgetel öödel kaasa kassikontsertides, kiisupreili Tripsuke turnis puuladvas ja tantsis katustel. Nad olid õnnelikud, et said eite-taati aidata. Õnnelikud olid ka eit ja taat, eriti sellepärast, et loomad olid tulnud tagasi koju ega jäänud seitsme maa ja mere taha rikkale maale kullasära imetlema. Kui nad ära pole surnud, elavad nad kõik koos veel praegugi väikeses majakeses sinise jõe kaldal helerohelises orus.

MEIE 35 ÜHIST AASTAT. MEIE RUBIINPULMAD

2010-10-18T09:13:00.004+03:00

Me saime kokku ja tundsime teineteise ära. Õigemini tegid seda meie hinged, sest see oli niisugune äratundmine, milles puudusid näod ja nimed ja mälestused. Sugenes vaid tundmus, et aeg ja aja lõputu lugu seisavad paigal ning meie oleme need, kes läbi aja ja aja loo teineteise poole liiguvad. Kuni kohtusimegi.
Meid oli kaua kaks, kuni mahutusime ühteainsasse vormi ja raami. Me astusime oma kergustesse ja raskustesse üle ühise valuläve ja meis peituvad allhoovused voolasid samades suundades. Saabusime hetke, mil meie mõlema minevikud taganesid mujale, eemale, jättes meile teisele poole head ja kurja jalatäie tõotatud maad, mida ei ulatunud puudutama tuuled, sajud ega sõnad. Tunnistasime selle meie kahe maaks ning hoolitsesime kiivalt piire valvates, et see ei satuks teiste olijate kätte. Omaks polnud meil midagi muud, kui minul see lapsekingadest välja kasvamata naiselik alge ja sinul see koolipoisilikult kohmakas õrnus. Ja see kaksainsus, need kaks tõmbuvat lähedust, kuhu ei mahtunud ei tulevikuended, saatus koos oma irooniaga ega ka kauge kaduvus, mille märki elu ja maailm aegade algusest peale laubal on kandnud. Me arvasime Saint-Exupéry kombel, et tulevikku pole vaja meil ette näha, vaid see võimalikuks muuta. Nägime suurt sädelevat müüti ja teadsime kindlalt – tunne, mis meis mõlemas elab, pole virvatuli, ning see, mida me kuulsime läbi päevamelu ja unekatte, polnud vere tukslemine kõrvus, vaid meie südamete hääl. Olime teineteise jaoks kroonitud pead, kelle soove sai silmadest loetud ning kelle poole liigutavalt oskamatus hoolimises alt üles vaadatud. Nii vähe helises meis veel sõnu, mis ei kõlanud nagu tõotus, nii lootusrikkalt katkematud ja sõlmetud näisid meie eluseosed ja nii vähesel hulgal oli meie albumis fotosid, et igast pildile püütud poosist või meeleolust paistis välja hindamatu väärtus. Me ei teadnud, mis asi on pühapäevaigatsus, sest argipäev näis olevat meist sama kaugel nagu kõik see, millest kokku moodustus kohustuste ja katsumuste lävekivi.
Seda, mida omame täna, oleme kord juba omanud – ammu, alati. Lisaks on meil midagi, mis puudub kõikides algustes – tagasivaatamise võimalus. Ja teadmine, et ehkki mälestused on ajuti ilusamad kui eluhetked ise, pole ühelgi neist hetkedest peas raisatud nooruse või kildudeks pillatud illusioonide nägu. Me oleme õppinud teinekord küll sissepoole naeratama ja õitsemine meis näitab hilissuve märke, ent sõrmustatud ringi lumm oma küpsuses tundub praegu isegi ilusam kui toona, 35 aastat tagasi. Nii pikk on olnud see tee – kohati nöörsirge, sumbunud samme valgustamas õnne- ja kaitseinglite silmad, nii rahustavad ja sumedad otsekui ammusaegsete gaasilaternate tuled; kohati kitsas ja kivine; kohati käänuline, keskel täitumatutest unistustest kõnelda oskavat tähesadu; kohati ohtlikult kurviline, siuglemas kuristiku ja kaljuseina pöörijoonel. Aruharvad teineteise kaotamised on jõudnud taasleidmise rajaotsani ka siis, kui ristteel on puhunud kõigi nelja ilmakaare tuuled. Ikka oleme me järginud üht Aafrika vanasõna, mis ütleb, et üksinda kõnnime me kiiremini, kahekesi aga kaugemale, ja iga pulma-aastapäev meie ühise aja raamatus on otsekui elu tähtsaim lehekülg.
Ettepoole me täna ei vaata, seisatame hoopis paigakeses, mis tähelepanelikul silmitsemisel osutub sellekssamaks tõotatud maaks, mille enda jaoks kord avastasime, ja meie kõrval on salgake imelisi olijaid, keda me soovisime oma ellu rohkem kui maapealset taevast ja lossi koos roosiaiaga, rohkem kui hõbevara ja kullakoormaid – meie pojad, minia ja lapselaps.
Ma ei ihka midagi rohkemat, kui et meie südametelt iialgi ei sulaks armastus. Me oleme ju valinud. Teineteise. Et püsida koos heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, õnnes ja õnnetuses, haigena ja tervise juures...kuni surm meid lahutab...

ÜKSIOLEMISE KUMMASTAV VALGUS

2010-10-15T12:01:00.004+03:00

Pärast vaimude tundi lõpetasin „Nora” – loo naisest, kes tajus ja nägi öisel ajal kõike teisiti. „Siis tundusid teekatted pehmemad ja majad siledamad, tänavad olid sirgemad ja puud kõrgemad. Ka inimesed ei paistnud öösel nii pikad, paksud või kondised, pigem sarnanesid oma häguste varjudega, kes justkui omapäi või ustavate saatjatena liikusid. Pimeduses olid pehmed ja õrnad ka nende hinged...” Jah, Jan Beltránil, nagu raamatu kaassõnas öeldud, on tõesti imekspandav võime jutustada elusid ning kuulata ja kirjeldada saatusi. Omalt poolt arvan, et ta evib ka harvaesinevat annet tundeid sõnadeks tõlkida, ja vastupidi. Ta on kirjanikuna vapustavalt veenev, aus ja tõeline.
Ma uinusin, akna taga hingeldas torm, ja ma olin nii üksi, „Norast” kumav üksindus ja loendamatute lunastuste lootus enda omale lisaks. Nukker ja külm oli aeglaselt ärgata pimedasse ja lumisesse sügishommikusse. Tuuled olid toa kõledaks lõõtsunud, kardinate vahelt igritses tuhmhalli, kleepuvat oktoobrikuu koidukuma ning asjatult kahmas mu käsi padjalt, soojast põselohust põgenevate unenägude järele. Vaevu hahetas, kui telefonikutsung tõi minuni töölolija hääle, mis nihutas otsekui nõiaväel valguse lähemale ja üksinduse kaugemale, ma tundsin ennast nähtamatutest kätest hoituna, ümbrus sai näo ja piirjooned ning algavast päevast mu sõber, seltsimees ja vend.
„Nad liikusid värava poole, sinna, kust pääses välja, jättes vahelejäänud aastad aegade kalmistule. Ja kuigi nad olid saatuse soovil lahutatud aastakümneteks, olid nad lahutamatud nagu valgus ja vari, kus üheta ei ole teist.”
Ma ärkasin ja leidsin, et iga ärkamine on omamoodi uuestisünd hommikusse, mis süütab pliidi all hubase tule, toob värvilised sügislehed trepile, pillab hinge lumeheledust ja südamesse õnnetunde. Pole midagi paremat ja lohutavamat teadmisest, et ükski aasta pole mu elus vahele jäänud, kõik nad on mu käekõrval kõndinud ning kuulunud mulle ja veel kellelegi, keda on nii sõnulseletamatult hea koju oodata. Siis, kui uuest hommikust kasvavad välja uus päev ja uus õhtu. Kõledaimgi üksiolek saab tasutud – kummastava valgusega, mida see eneses kannab.

KAEVUPEEGLID, KAEVUMUUSIKA, KAEVUTEED

2010-10-11T10:34:00.006+03:00

Neil üha kasinamaks kahanevail sügispäevil, mil videvikku pidades on mahti minevikku minna ja olnut olevaks mõelda, taban end igatsemas vanade kaevude järele. Kunagi leidus neid mu koduümbruses mitu: kooguga kaev vanaema talumaja õuel, ajast halliks läinud raand tuuleiilidest tõugatuna konksu otsas kriiksumas; jämedatest palgijuppidest rakete ja võllil keerduva roostes ketiga kaev kalmistuväravas; jõuka naabri hoovis uhkeldav heleroheliseks võõbatud ja hoolsalt kaanetatud kaev, mille võllivända küljes ei kõlkunud tavapärane plekkpang, vaid valge emailämber; üle tee asuv peremeheta kaev ligi põlenud eluaseme ahervaret, all kummargil kasvavat õunapuud, mille oksad olid igal aastal murdumiseni täis väikseid, imala maitsega ubinaid. Käisime sealt vett võtmas, sest meie majapidamises tollal kaevu polnud, selle tegemine oli kallis ja aeganõudev töö.
Mind paelusid kaevupeeglid, nende sünge, ähmane salapärasus ja sügavusest paiskuv jahedus, mis mõjus nagu vee- ja maa-aluste vaimude hingamine, ja tasane muusika, mida arvasin kuulvat hetkil, mil kaevus elav konn-kuningapoeg rõskele kivile ronis, peas kuldkrooni kohendas ja viiulikeeli otsekui võlupoognaga puudutades oma nõiduslikku lugu jutustas. Alati oli see muusika minu jaoks Oginski polonees, mida raadiost olin kuulnud ja mis näis kauneim kõikidest maapealsetest helidest. Mitte kordagi ei kangastunud mulle seda kuulates üle saalipõranda tantsurütmis libisevad veidrais ja uhkeis rõivais ballikülalised, lühtrite sära ega hõbevaagnatega ringi sebivad teenrid, vaid hoopis viltuvajunud lattaiad, lahkuvate kurgede parved luidete vahel kügelevate kalurikülakeste kohal, kasteheinakõrred tuules, varjusurmast ärganud suve sammud läbi lehti langetava salu, lummusesse tardunud metskits vastu vaikust ja loojangut...
Mõnikord ujusid kaevus rünkpilved, mõnikord kukkusid sinna sügisõhtute madalad rumalad tähed, mõnikord vaatas sealt vastu heledapäise haldjapiiga nägu, virvendas, kaotas piirjooned ja lagunes algosakesteks.
Ma armastasin kaevuteid, mis suviti paitasid siidpehmena mu paljaid taldu, ning õuekummeli uimastav-kirbet lõhna, ja mesilasi, kes madallennul sumisedes vee värskendava hinguse poole kiirustasid. Talviti meenutas kaevutee metsasihti, kulgedes läbi sügavate hangede, nii et minule, maadligi kõndijale paistis kätte vaid taevas, kuu, millel pühapaiste pea ümber ja ees konutav sihtmärk – kaev, nii hirmutav ja ligitõmbav oma üksinduses. Mahaläigatatud vesi külmus astmeteks ja astanguteks, niplas rakete külge hapraid jääpitse ja riputas siia-sinna tillukesi purikaid, moodustades ühtekokku vaimustavalt heliseva linnakese. Kui see pakaselisil hommikuil härmatisega kattus ning päikesekiirtest sädelema lõi, sai sellest muinasjutulinn täis tantsivaid baleriine, marssivaid tinasõdureid ja lumeprintsesse, kelle külmi huuli suudlesid pinnatuisuvihurid...
Täna keeran ma kraani, vesi pahiseb äravoolutorusse ning kaob niisama kiiresti ja lõplikult nagu kadus kord kaevupeeglite, kaevumuusika ja kaevuteede kordumatu ajajärk. Jääb vaid nostalgia.

LIHTSALT KEEGI

2010-10-10T19:49:00.004+03:00

Ei olnud halb ma eile, pole praegu,
kuid siiski vaikus saatis mulle noodi:
„Sea teele ennast, unune ja aegu,
ei miski kulge enam vanamoodi."

Käin, taskus käed, kurb vilekrooge huulil
ja reetlik niiskus sädelemas silmis.
Kesk tõusvat vett ma üksi seisan muulil
kui unustatud staar, kes menufilmis

kord mängis iseennast tões ja vaimus
liig ausana, liig läbipaistva rüüga,
ning liiga palju südant minust aimus,
et võrdseks sai see needuse ja süüga.

Nüüd nurgas tolmub kuivanud bukette
ja Oscarile ämblik punub võrke.
See aeg, mil langeti mu jalge ette,
vaid unenäos teeb ulja lauapõrke.

Kõik kaotanud ma – väärtuse ja hinna
ja kaamerate armastuseleegi.
Jääb üle ainult taanduda ja minna,
et edaspidi olla LIHTSALT KEEGI.

KOOS VARASE KOIDUGA

2010-10-01T10:49:00.003+03:00

Täna koos varase koiduga ta saabus – valge, suhkrune, kaunis ja ...surmav. Esimene öökülm on nagu hoolimatu ja südametu inimene, kes võtab sinult ainsa hetkega selle, mis oli sulle kallis. Vaatad laialivalguvat ja vormitut värviküllust, mida veel eile nimetati lilleiluks, paitad alles mõni päev tagasi puhkenud roosi norguvajunud, elutut peakest ja tunned, et samasugune tühjus, mis valitseb su aias, on ennast sisse seadnud ka hinges. Olevusena, kes on läbi ja lõhki pärit inimeste maailmast, tahad sa künnisele kägarduda ja kõike kaotatut taga nutta, aga adud, et pisarate leige vihm pole suuteline üles sulatama ainsatki vääramatust ega paratamatust. Tuleb leppida ja lahti lasta. Tuleb harjuda ja ümber häälestuda ning hoida mälestust õitsemisajast nii tugevasti, kuivõrd see on endale ja mälestusele haiget tegemata võimalik. Ja sa täiendad pisut üht kauget kirjanikku, arvates, et pole mõtet otsida ega õhutada (öö)külmades südametes seda, mis su oma südames on tuhaks saamas.

SÜGIS SÜNDIS MU AEDA

2010-09-27T13:33:00.010+03:00

Sügis sündis mu aeda
väsinud vallasemast.
Leidsin ta läve kõrvalt,
värvides vallatlemast.

Sõrme ja pintsliga võõpas
lehile kollast ja punast.
Tunnetest sõnadeks tõlkis
peotäie mullust ja tunast.

Palitu nööpauku napsas
peenra pealt hilise roosi,
naeratas kitsilt ja võttis
naabrite õuele koosi.

IRENE - TÄNANE HÄLLILAPS

2010-09-22T07:35:00.005+03:00

Niisugusena tunnen sind juba kümmekond aastat – vahel liigutavalt tuulepäine, vahel põikpäiselt pedantne, vahel ülevoolavalt hellameelne, vahel erimeelselt mõjutamatu, vahel kadestamapanevalt väsimatu, vahel väsimust naeratuse taha peitev. Su tegemistes kõlab nii äravahetamatult sinulik tonaalsus, su tunnetes helisevad mitmetasandilised variatsioonid ja su eesmärke iseloomustavad selgepiirilised eraldusjooned. Sinus leidub jõulisust ja pehmust, mõistatuslikkust ja lihtsust. Kõik see kokku moodustab ühe kordumatult jumaliku tasakaalu.
Sa oled naine kõige tänapäevasemas mõistes – kõiges ja kõikjal ellujääja. Sinust on võimatu mitte lugu pidada ja sind on võimalik une pealt ja unenägudeski armastada. Sa omad oskust kõrgust hingata ja maa peale, jalajälgedessegi põrmukese hingesoojust jätta. Sa astud ikka ja alati sirge seljaga vastu aja vandenõule, tuled toime sellegagi, millele näib puuduvat lahendus ning suudad mõjuda nii, et isegi su kurbus on ilus.
Neli kuud tagasi ulatasid mu kätele kingituse, mis muutis mu maailma, tõi tagasi kõik hääbuvad usud ja ehitas altari sünniootel mälestuste tarvis. Koos selle kingitusega saabus mu ellu uus ajaarvamine.
Lisan tänule ja sünnipäevaõnnitlustele mõtiskluse, mille inspiratsiooniallikat sa maailma parima emana hoiad ja hellitad. Selles kirjutises on koos tänane ja homne, samuti teadmine, et aastatel on kombeks ka vastutuult rutata ning üle õla tagasi ei vaata mitte päevad, vaid meie, kes me neid päevi nagu palvehelmeid läbi pihkude libistame.

***

Mõttes hoian sul käest kinni ning kahed jäljed, suured ja päris pisikesed, jäävad veepiirile meie teekonda tähistama. See jalutuskäik toimub kusagil daatumiteta tulevikus, ent inimtühi rannikuriba, mida ma juba kaua olen oma kallispaigaks, oma unistuste rannaks pidanud, on ikka endine. Kõrge kalda peal püüab pilku salgake pedakarohelist, merest kasvab välja suuremaid ja vähemaid kivirahne ning luidete vahel ümisevad soolased tuuled.
Taamal kohisesid kord metsad. Neid pole enam. 2010. aasta augustitormid jätsid järele üksikud taeva poole sirutuvad mastimännid, tõid salude keskele peitunud majapidamised ilmarahva silme ette ning asetasid rohelusega harjunud aknad vastu meresinist. Enne torme valitses enneolematu kuumus, õhk virvendas, lõhenenud mullapind kõrvetas astuja paljaid päkaaluseid, põllud olid vaevade värvi ja piiri taga lõõmasid tulekahjudes laaned.
Meie, kes me kahekesi tulevikus kõnnime, erineme selle poolest, et minus elab sedavõrd palju mälestusi, et osa neist hakkab juba tuhmuma, sinu mälestused on aga veel sündimata. Või sünnivad täna, sellel hella valgusega sügispäeval, mil männitüvede vahelt välgutavad oma punaseid seelikusiile haavapuukesed ja mil ma hoian sul kõvasti käest kinni, et tunneksid end kaitstu ja armastatuna.
Tahan, et sa mitte kunagi ei hakkaks ennast loodusest paremaks pidama, vaid võtaksid teda just niisugusena nagu ta on – heldena, rikkana, tujukana, halastamatuna. Ta annab ja kahmab tagasi, näitab üles tänu ja maksab kätte, hellitab meid küllusega, röövib peavarju ja ikaldab peatoiduse. Ning on suur osa meie mälestustest. Kunagi sa ehk ütled: minu esimesel koolipäeval oli soe nagu valitsenuks suvehari. Või: aastal, mil ma kaitseväes teenisin, tuli juba oktoobris paks lumi maha. Või: minu abielu esimestel jõuludel sadas paduvihma. Loodus talitab ja toimetab omatahtsi ning lohutamatu on teadmine, et oleme tema hoidmise ja säästmise ikka homsete tegemiste hulka arvanud. Ometi on ta aegade algusest peale põhjus, miks meidki siia maailma loodi – hea peremehena kõige üle valitsema.
Istume sinuga laial kivil, nii vettligi, et vahused kaldalained ulatuvad meie varbaid noolima. Keeran kujuteldavas mälestusraamatus ette aastanumbri 1967. Olin toona kolmteist, paras plika juba, ent ometi sedavõrd laps, et töinasin häbenemata kesk Rakvere turuplatsi isa märja pintsakuõla najal. Augustitorm pillutas tänavatel silte ja liiklusmärke ning kergitas hoonetelt katuseid. Olime just saabunud Narva-Jõesuust, et istuda järgmisele bussile ja sõita kodualevisse. Liinide väljumised hilinesid, valitses hirmusegune kaos ja vihma kallas nagu oavarrest. „Kui ometi kodu ja loomadega kõik korras oleks,” mäletan ema murelikku ohkamist. Maja ja pudulojused olid alles ja terved, kuid lähedal asuvasse metsa olnuks nagu hiigelsahaga mitmesaja meetri laiune siht sisse lükatud. Otsekui pesast kukkunud linnupojad kükitasid teispool lagedat paar halli talumaja. „Loodus tunneb inimese kurjuse ära, seepärast nõnna teebki,” vangutas vanaema oma halli pead. „Igaühel peaks olema hiiepuu või püha allikas, mille juurde minnakse heade mõtetega ja tänutundega südames. Siis on ka loodus leplikum.”
Proovin õpetada sind nii mõndagi pühaks ja hingearmsaks pidama – pihlapuukest aianurgas, jõekääru, kus suviti elab pardipere, vana paju külatee veerel ja looklevat metsarada, üle mille valvavad laiavõralised pärnad. Samuti õpetan sind kasutama vaikust pääseteena raskete sõnade eest, mis teinekord tulevad küll keelele, ent mis peaksid jääma välja pahvatamata. Kas maailm ja loodus seetõttu leplikumaks muutuvad, selles jään siiski pisut kahtlema. Kõiges selles, mis on igaveses liikumises ja mis seisab väljaspool piltidele maalitut, elab niisama palju saladusi, mõistatusi ja ettearvamatust nagu inimlapses endaski. Meil jääb üle kohaneda, leppida ja püsida kannatlik. Siiski julgen sulle kinnitada: ka looduse nagu iga elusolendi jaoks on tähtis see, kuidas keegi ta nime ütleb. Seepärast tee seda ikka ja alati sooja südamega ning armastusega hääles.
Kunagi, kui su mälestused on sünnivalmis, kordame kõik uuesti üle. Praegu aga jätame unistuste ranna omapäi, tuleme mõttematkalt tagasi ja teeme emmele tema hällipäeva puhul pika pai. Oled ju alles neljakuine, mu kullakallis pojapoeg.

TRISTANI KOLMAS MUINASJUTT

2010-09-20T08:20:00.007+03:00

Kunas jõudsid juba neljakuiseks saada, väikemees? Alles sa ju sündisid, otsekui eile, otsekui tund aega tagasi. Aga kevad on kadunud, suvi sõudnud ja sügis saabunud. Käes on sinu olemasolemise kolmas aastaaeg, ja siin, vaata, on sinu kolmas, päris o m a muinasjutt. Ühe ma võlgnen sulle, mäletad? Selle pidanuksid sa saama kuuvanuselt, aga küllap see tuleb takkajärele, luban sulle.

Kitseisa, kes jooksis kaugele

Elas kord sooäärses salus metskitsepere: kitseisa Jaku, kitseema Juta ja kitsetall Joosu. Joosu oli alles nii tilluke, et siputas kasetohust hällis sõrakesi, ja kui tal kõht tühjaks läks, hüüdis ta heleda häälega: „Mö-hö-höö! Mö-hö-höö!”
Ümberringi elutses palju loomi ja kõik nad olid paksud. Mööda rada sibas lõõtsutades kõhukas siilipapa, põõsa taga tegi iga päev lõunauinakut priske jäneseemand, mätaste vahel mugis mustikmarju ja matsutas murakaid jäme karutaat ning öösiti ruigas salu taga kartulipõllul matsakas metsseamammi koos seitsme prullaka põrsaga.
Üle kõige maailmas kartis kitseisa Jaku paksuks minemist, seepärast jooksis ta igal hommikul kolm korda ümber kodusalu. Ühel päeval ütles ta kitseema Jutale: „Täna jooksen ma kaugele, tahan näha seda paika, kus taevas ja maa kokku saavad.” „Ära mine, kallis Jaku,” palus kitseema Juta härdalt. „Et pääseda sinna, kus taevas ja maa kokku saavad, pead sa jooksma läbi nõiutud metsa ja seal elavad kurjad loomad.” „Ei mina neid karda,” vastas kitseisa, tõmbas lühikesed spordipüksid jalga ja lippas minema nii et sõrad klõbisesid.
Kitseisa Jaku jooksis ja jooksis, kuni jõudiski nõiutud metsa. See oli pime ja tihe mets, puud olid kõrged ja nende ladvad põimusid kokku, nii et neist ei paistnud läbi päike, kuu ega tähed. Ka tuul ei puhunud ja ümberringi oli hiirvaikne. Kitseisa lippas mööda rajakest, mis muutus aina kitsamaks ja kitsamaks ning suundus üha sügavamasse metsa. Suure kuuse tagant astus välja kuri hunt ja küsis: „Kuhu sa jooksed, kitseisa?” „Sinna, kus taevas ja maa kokku saavad,” kostis kitseisa Jaku. „Ei lähe sa kusagile, ma viin su hoopis oma kutsikatele hommikusöögiks,” naeris kuri hunt, välgutades oma pikki teravaid kihvu. „Eks püüa mind kinni!” hüüdis kitseisa ja jooksis nii kiiresti, et maa ta sõrgade all müdises. Kuri hunt aga püsis tal kannul. Hopsti! hüppas kitseisa kahe lähestikku kasvava puu vahelt läbi. Matsti! kargas hunt talle järele, jäi aga tüvede vahele kinni ega saanud enam edasi ega tagasi.
Veidi aja pärast kappas võsast välja tige metshobu. „Kuhu sa jooksed, kitseisa?” küsis ta. „Sinna, kus taevas ja maa kokku saavad,” ütles kitseisa. „Ei lähe sa kusagile, ma viin su hoopis oma varsale lemmikloomaks,” hirnus hobu, raputas lakka ja virutas kabjaga vastu samblatutti. „Eks püüa mind kinni!” hõikas kitseisa Jaku ja pistis punuma kiiremini kui tuulehoog. Tige hobu aga ei mõelnudki maha jääda. Viuhti! kepsles kitseisa üle laia, vett täis kraavi. Sulpsti! maandus hobu kraavis, istus kaelani külmas vees ja hakkas haledasti nutma.
Varsti tuli kitseisale vastu õel põder, trampis jalgu ja küsis: „Kuhu sa jooksed, kitseisa?” „Sinna, kus taevas ja maa kokku saavad,” vastas kitseisa Jaku. „Ei lähe sa kusagile, ma viin su hoopis oma vasikale mängukanniks,” teatas põder ja lõi pea upsakalt selga. „Eks püüa mind kinni!” mökitas kitseisa lõbusalt ja jooksis nii kiiresti, nagu ta varem kunagi polnud jooksnud. Õel põder aga jõudis talle iga sammuga lähemale. Lupsti! libistas kitseisa ennast raja kohale kaardunud kasekese alt läbi. Õel põder proovis teha sedasama, takerdus aga sarvipidi okstesse ja kukkus mauhti! maha.
Peagi lõppes nõiutud mets ning kitseisa Jaku leidis ennast laialt roheliselt aasalt, mille serva vastu toetus helesinine taevas. „Siin siis saavadki taevas ja maa kokku,” sosistas kitseisa. Korraga kostus õrn hääleke: „Nopi mind!” Kitseisa vaatas jalge ette ning nägi rohus üksikut kollast lillekest. Ta noppis lillekese ning hakkas tagasi kodu poole jooksma. Kui ta taas nõiutud metsa jõudis, muutus lilleke kitseisa peos heledaks imetulukeseks, mets oli ühtäkki valgust täis, tuul hakkas puhuma, päike paistma ning puulehed vaikselt juttu vestma. Kaks lähestikku kasvavat puud nihkusid teineteisest eemale, kraav voolas veest tühjaks ning raja kohale kaardunud kaseke tõusis tikksirgelt püsti. Kurjast hundist sai hea hunt, tigedast metshobust lõbus metshobu ning õelast põdrast sõbralik põder. „Aitäh, et meid nõidusest päästsid!” hüüdsid nad kitseisale. „Jätan teile imetulukese, et valgus teie metsas kunagi otsa ei saaks,” naeratas kitseisa ja asetas tulukese samblale.
Kitseisa Jaku jooksis koju, kus kitseema Juta teda murelikult ootas, hoides kitsetall Joosut süles. „Nüüd olen ma näinud paika, kus taevas ja maa kokku saavad,” ütles kitseisa. „Homme ja edaspidi ei lähe ma enam kaugele, jooksen hoopis kolm korda ümber kodusalu. Nii ta teebki ning mõnikord sörgivad temaga koos ka kõhukas siilipapa, priske jäneseemand, jäme karutaat ning matsakas metsseamammi koos seitsme prullaka põrsaga.

HARAKAD

2010-09-15T10:12:00.002+03:00

Aovalgel kädistab jutukaid harakaid
valjult mu väikeses õues.
On neid seal keskmikke, vaeseid ja varakaid,
truud linnusüdamed põues.

Säravaid münte ja läikivaid lusikaid
leidub neil pesadesopis.
See, kellelt pätsati, raputab rusikaid:
saagu teist, sindreist, kord topis!

Kriiskavad, kaeblevad, sõimlevad, riidlevad,
maid näib neil jagada hulgi.
Kahtlevalt üksteist nad altkulmu piidlevad,
nokaga siludes sulgi.

Keksivad edevalt, pilluvad händasid,
pead löövad upsakalt selga.
Tusaseid kaarnaid, kes õuele rändasid,
ega ka kasse ei pelga.

Kardan, et lõpuks nad, ahned ja arutud,
kahmavad viimse mu aarde –
õnne, mis mustadeks päevadeks varutud,
peidetud sukasäärde.

PEAD VANGUTADES

2010-09-14T09:36:00.006+03:00

Mis mind inimeste juures paneb nõutult pead vangutama, on see

- kui kellelegi tehakse valusat ülekohut ning ei osata või peetakse paljuks seda kahetseda

- kui andekspalumisega kiputakse ikka ja alati lootusetult hiljaks jääma

- kui jaheda vaikimisega karistatakse ohvreid, hellitades ja säästes samal ajal neid, kelle süüteod ohvrite suhtes on äsja ilmsiks tulnud

- kui salatakse maha tõelised ja puhtad tunded ning hoitakse teadlikult nende poole, kelles nähakse oma heaolule kasu tõusvat

- kui kellegi südamest tulevad poolehoiuavaldused loetakse mittevajalikuks põhjendusel, et poolehoidjaid on niigi piisavalt

- kui süüdistatakse ligimesi reetmises, uskumata tõelist reeturit suikuvat oma kaisukõveruses

- kui lobisetakse välja sosinad ja saladused, millel pole toetuda muule kui kahe inimese vaikivale usaldusele

- kui muinasjuttudele ei viitsita juurde kirjutada õnnelikke lõppe ning inimestes, kes olemas, läinud või minekul, ei ulatuta nägema ainukordseid legende

- kui hoolimatusele ja tulematajätmistele leiutatakse põhjusi, oskamata ette näha korvamatuid tagajärgi

- kui ei võeta end kokku, et jõuda tõearmastuseni, mis suudaks nii mõnedki sõnad eneses valedena hukka mõista

- kui süda allutatakse mõistusele sedavõrd, et tulevikus õnnest rääkides tuleks võltsida mälestusi

- kui ei leita julgust vabastada end asjust, mida on mõnikord raskem pihtida kui halastamatust

- kui ei aduta, et väärate tõekspidamiste muutmiseks peab kõigepealt muutma visandeid

- kui, nägemaks ligimeste hingelaotust ja sellel ohumärke – ämblikuvõrguna hargnevaid mõrasid – ei õpita kätte oskust loore kergitada, vaid rebitakse need kohmaka käega ribadeks; alasti hingest saab seega veelgi haavatavam koht

- kui unustatakse, et võti on uksemati all ning loobutakse pääsemast teisele poole üksildust

- kui...

Ent:
Homo sum, humani nil a me alienum puto. (Terentius)

KUI SUL MIDAGI MUUD EI OLE...

2010-09-13T10:38:00.004+03:00

Kui unelmaist järel vaid varjud
ja siht haihtub ududehallis,
siis sosinal rääkima harjud
sa kõigest, mis kord oli kallis.

Siis valgustest käte peal kantuist
saab öötaevas tähitu, mustav,
ning sõnadest, silphaaval antuist,
jääb üksainus, lõpuni ustav...

***

Kui sul midagi muud ei ole, loo mitte millestki riitused, ja sa saad neist tuge. (Cormac McCarthy)

TOOMAS 33

2010-09-09T12:36:00.006+03:00

Millal said suureks, mu väike?
Alles sind valvas mu silm...
Alles ju saatis su käike
lustakas muinasmaailm.

Alles ju käisid sa koolis,
ranitsas aabits ja vihk.
Pehmelt su olemust voolis
tarkuse hoolikas pihk.

Alles sind kõndimas nähti
plikaga aguliteel,
käsikäes langevaid tähti
vaatlemas koidiku eel.

Alles sa sõdurivormis
naersid mu kaamera ees.
Nooruki täismeheks vormis
teenistus kaitsearmees.

Alles sa ehmudes leidsid –
armastus pole vaid kuld.
Pettunult tuhasse peitsid
valusat südametuld.

Alles sa märkasid: elul
juustes on hõbejas niit.
Sahtlisse ununud lelul
sõnumiks – kõik algas siit.

Alles sa...

Täna näed: koguneb kappi
mälestusõilmete tolm.
Näed ühte käidud etappi,
aastaid kus kolmkümmend kolm.

Palju õnne, poeg! Ma pole suutnud olla ideaalne ema, seda on aga alati olnud mu armastus...

SÜGISSUPLUS JA SEENED

2010-09-08T19:44:00.004+03:00

Sügisene päike on nagu leige ahi, niisugune, mis eile sai tulikuumaks köetud, täna aga õhkab veel vaid rambet, väsinud soojust. Mere on tormid oma haarde ja hingetõmmete järgi ümber kujundanud. Jalg otsib vees tuttavaid liivalagendikke, komistab aga vastu suuremaid ja vähemaid kive, mis põhjast otsekui võluväel välja kasvanud. Kaldal lõhnab kuivale uhutud adru, õhus on männivaigu ja nukruse hõngu. Heidan selili lainete keskele ning soolane, külm rahu varjab mu suveigatsuse. Pole midagi imelisemat kui inimtühi rand, kajakate kiljed ja praksuv lõkketuli vastu meresinist, ning ma tunnen, kuidas ma sellesse ikka ja uuesti armun. Ja oh neid seeni, mis kenitlevad siinsamas luidete vahel kanarbikus – paksud, lihavad ja rõõmsalt siiruviirulised kuuseriisikad, mantlinööbi, pintsakunööbi, pluusinööbi suurused. Jakitaskud saavad neid täis, ja kui leiame auto pagasiruumist pappkasti, on sellel varsti kuhi peal. Lainete loksumine, lõkketuli, peotäis punapohli, kuuseriisikad ning kalli ja ustava inimese hooliv lähedus – see on heldenäoline maailm, kuhu tahaks üha kuuluda ja kuuluda. Ma soovin, et mul oleks tagataskus dokument, mis annaks mulle õiguse igavesti elada, ja millele Jumal ise punase tindiga alla kirjutanud.

KIRI JAKOBILE

2010-09-03T15:12:00.008+03:00

Kaheksa eluaastat – milline õnnelik iga! Nii pillavalt palju on aega hetkeni, mil pead otsustama, mida oma ülejäänud eluga peale hakata ja nii vaimustavalt pikk ja huvitav maa on maha käia, enne kui päevadest kaovad mängud ning öödest kirev-õhulised lapseunenäod.
Hiljuti rääkisid mulle oma unistustest. Soovisid, et võiksid elada väikeses armsas maakodus, kus oleks palju loomi – koer, mitu kassi ja ehk ka helelakaline poni, kelle kaela ümbert kinni hakata ja kelle seljas mööda metsarada seiklustele ja avastustele vastu kapata. Põlise pealinnapoisina leidub sinus imeline oskus hinnata kalliks seda, mida hellahingeline Arno Tali võis elu pärisosaks pidada, millest ta aga ikka ja uuesti vaimustusse sattus. Lilled, heinamaa, päikesepaiste...
Tahaksin täna kõik sulle kinkida – maakodukese, koerakutsika ja hobu, lisaks veel seitse vallatut kitsetalle, keda mitte kunagi ei tule külastama kuri hunt, ning saabastega kassi, kes on valmis täitma kõik su soovid. Ta kergitaks kukesulega ehitud kübarat, teeks su ees maani kummarduse ja küsiks: „Mida käsite, isand?” Kingiksin sulle ka metsasalu, mille keskel seisaks kanajalgadel onnike – suhkrust aknaraamide, šokolaadist seinte ja vaniljevahvlitest katusega. Selles onnikeses ei elutseks mitte õel nõiamoor, vaid hea haldjas, kes laenaks sulle meelsasti lendava vaiba või seitsmepenikoormasaapad. Nende abil saaksid minu juurde tulla ka siis, kui sul pole parajasti koolivaheaeg. Sa ju nägid, kuida mu kõrvad uhkusest liikusid, kui kiitsid täis suuga mu kanašnitsleid, hakklihakastet või pannkooke?
Siiski pole mul sulle kinkida midagi peale armastuse ja parimate soovide. „Palju õnne, Jakob!” näib nii kitsilt väheütlev. Võib-olla siis, kui oled pisut suurem, mõistad, et see, mis jääb sõnade taha, on äratuntav üksnes südamega, ja süda, mu kallis ristipoeg, on sul juba nüüd õiges paigas.