Sunday, December 5, 2010

NII NAD TAPSIDKI VANA PAJU


Ma armastasin seda külatee veerel kasvanud vana paju, üksildast ja sõltumatut, sest nii nagu on raske leida tõelist sõpra inimeste hulgast, nii on seda hoopis kergem üles otsida näiliselt elutute seast. Kõik see, mis talle avaldasin, oli liiga isiklik, et jagada seda kellegagi, kes on pärit inimeste maailmast. Ta polnud pelgalt puu, vaid millegi mulle väga tähtsa ja olulise kestmajäämise sümbol. Ta oli mu peatushetk, kui jalgrattaga vastu loojangut, vastu jahedaid lääneiile sõitsin, ja mu pühapaik, mu vaikne palvela, kui südamel oli raske. Nii nagu mõned inimesed kuulevad merikarpe laulmas, kuulsin mina, kuidas vana paju sosistas mulle midagi tuulest tehtud ja looduse saladustest tahutud sõnadega. Ma tunnetasin, et ta iidne elutarkus kaitseb meid mõlemaid, ning et nõnda, käed ümber paju krobelise tüve, ei ähvarda mind ükski väline hädaoht. Ma õppisin temalt hea ja kurja tundmist, usku ja lootust, ning teadmist, et tajumata hingetuks peetavate hinge ja selle valu, ei pääse me siin maailmas ühelegi vastusele lähemale.
Suvel tuli torm ja rebis vanalt pajult oksa. Rohkem ta rajule ei loovutanud, vaid jäi võitmatuna üle väljade vaatama, sületäis suuremaid ja vähemaid sulelisi lehtede keskel lennuväsimust puhkamas. Hiljem, sügisel, astus ta juurde inimene ja lõi sae vinguvad hambad puutüvve, jättes kasvama üheainsa, pilvede poole sirutuva haru. Paar päeva tagasi saeti seegi maha, ja ma ei ulatu vist iial mõistma, kellele jäi ette see iidne ja üksildane, kes ei vajanud muud, kui lapikest maad varvaste alla ja samapalju taevast ladva kohale. Ja ehk ka üht puu-uskset uitlejat, kes temast iialgi peatumata mööda ei läinud.
Vaatan veritsevat kändu ja mõtlen: ma olen istutanud palju puid ja armastanud nende tänu, tähendab – ma olen elanud. Kui mitu elu on puu mõrtsukal? Mõtlen sedagi, et kusagil on üks lugu, üks Arno ja Teele lugu, mis vana paju surres ei jõudnudki oma õnneliku või hoopis lootusetu lõpuni. See lugu katkes poolelt realt...

Me palume, et me ei teeks uhkusepattu sellega, et peame end ainukordseks, ainsaks olevuste seas, kel on hing; ja et me ilmaaegu ei kujutleks, et oleme seatud kõige muu elava kohale ja võime seda laastada oma tahtmise järgi... (Margaret Atwood)

No comments: