Thursday, November 16, 2017

SISSEKANNE NAGU ARUANNE


Blogijana tunnen end viimasel ajal üha enam läbikukkununa, pigem näen endas raamatupidajat, kes esitab kvartaliaruandeid. Lohutan end tagasisidega, mida mu armsad, kannatlikud ja üdini lojaalsed lugejad mulle läkitavad, rõhutades ikka ja alati, et kõige tähtsam olevat teadmine mu allesolust ja olemasolust. Aitäh teile, mu imelised, kes te heauskselt avate mu päevaraamatu, lootes sealt leida uusi sissekandeid ning leppides ka tühjade lehekülgedega.
Niisiis, mida olen jällegi vahepeal teinud? Olen saanud taas aasta võrra vanemaks, jäädes aga endiselt nooruslikuks, kõndides ringi, jalas roosad poolsaapad ning küljes ja kaasas mu lahutamatud aksessuaarid - sädelevate pärlikestega kaunistatud, roosa rihmaga käekell ja roosa Nike seljakott. "Vahi aga vahi, sellel tädil on alanud teine (või kolmas?) noorus," näivad ütlevat mu eakaaslaste pilgud. Ei, eksite, noorus on mul ikka seesama esimene, kauge ja üksainus, mida ma aegade, murede ja haiguste kiuste rinna sees kannan. Loodetavasti lõpuni.
Olen veetnud liigutavalt armsa kirjanikutunni oma lapselapse klassis. Viinud hingekosutavat külakosti Sõmeru raamatukogus koos käivatele luulehuvilistele. Kohtunud muusikakoolis Tauno Aintsi ja Peeter Perensiga, kuulanud minu sõnadele kirjutatud laulu ja saanud teada, et toosama koorilaul hakkab kõlama 2019. aasta laulupeol.
Olen jõudnud lõppfaasi lasteraamatu "Vanaisa võluhaamer" kolmanda osa viimistlemisega, saanud maha uue, mudilastele mõeldud värssjutustusega ning võinud juubeldusega südamesopis tõdeda, et mu teine romaan, kaunilt kujundatud ja kõvakaaneline "Kui põld oleks järv" on trükikojas ja jõuab enne jõule poelettidele.
Olen keerutanud Katariina Keldris tantsujalga, nautinud Vanemuise kontserdimajas Seelikuküttide, MTJ-i ja Lõõtsavägilaste esinemist, tundnud rõõmu perega koosveedetud hetkedest ja püüdnud olla mitmel erineval moel õnnelik.
Olgem teiegi, mu head! Rahulikku hingedeaega ja ilusat hinge!

Monday, October 30, 2017

KESK SÜGISE PILKASUST


Kui kured on läinud ja lehed on sadanud maha,
siis kaminapaistesse siruta jahedad käed.
Kesk sügise põhjatut pilkasust, kui ainult tahad,
sa leekide soojuses pimedust teistmoodi näed.

Näed hallade hõbedust, Linnuteed pilvede põues
ning tähte, mis langeb kui hinge peal vaevanud võlg,
näed kahvatuid kuukiiri kahlamas aias ja õues,
kui uksele nõjatub südaöö väsinud õlg.

Näed koitude õhetust loojangulõppude palgel
ja lumede taga mõnd rõõmu, mis hetkel veel eos.
Sel mõtlikul ajal, nii pimedal, siiski nii valgel
kõik olev ja tulev on üksainus sõnatu seos.

Thursday, September 28, 2017

RABAVAIKUS


Imeilusal südasuvenäolisel sügispäeval läksime omadega rappa... :)

Monday, September 4, 2017

KOOLI!

Siin see nüüd on - kõikide teede algus...

Friday, July 14, 2017

MEIL AIAÄÄRNE TÄNAVAS




Noil jaheduse ja vihmade keskele eksinud päevil... Meil aiaäärne tänavas - tänapäevases võtmes.

Friday, June 2, 2017

OTSAPIDI JAANIKUUS


Üks kauge tuttav saatis mulle sõnumi pealdisega "Rõõmsaid pühi!" Sorisin kiiruga mälus, leidmata sealt ainsatki tähtpäeva, mis heade soovidega postkaarti väärinuks. Heitsin siis pilgu kalendrisse ja nägin, et pühapäeval on 1. nelipüha. Üha ja üha kevadet oodates, panemata tähele teetähiseid, on ajahõlm mind kuidagi märkamatult jaanikuusse kandnud. Jah, sel aastal tuli kevad teisiti, mis lahtiseletatult tähendab, et seda õieti ei saabunudki. Õunapuud õhetavad küll roosas ja mõrsjalikus õievahus, veel eile aga poetas pilveäär tihedat lund ning termomeeter näitas päev läbi napilt 5 soojapügalat. Nagu ka täna või nagu ilmajaam lubab ka homme ja ülehomme ja... Verdtarretavalt tuulise jaheduse sisse eksis maikuus vaid paar-kolm kevadeilmelist päeva.
Kõigele vaatamata on aga lasteaedades ja koolides käes pereheitmise aeg. Ka mu vanema lapselapse Tristani mudilasaastatest on saanud ajalugu, üks eluetapp on selja taga ning ees terendavad uued, põnevad ja ahvatlevad algused, kus iga seisupind tõotab endast jalatäit arkaadiat ja silmapiiri tagant libisevad välja tõotatud maad. Lasteaia Krõlli-rühmas aga võtab Tristani koha üle äsja kolmeseks saanud Emma Portia.
Majatrepil istub üks minu näo ja kehakujuga vanaema, vaatab tõtt külmlillakalt kumava loojanguga, mõeldes, et miks küll, kuidas küll, millal küll need aastad sedamoodi ülejala ja omatahtsi mööda kepsutasid. Polegi ju teab mis kaugel see omaenda noorus, mis toona näis nagu ooteruum suure ja tundmatu maailma serval. Ajab siis see vanaema end jalule ning sõlmib oma südamega kokkuleppe, et ei mingit taganutmist ega möödaniku suunas õhkamist, kõik on täpipealt nii nagu peab, järjepidevus kestab ja selleks need vanaemad ju ongi, et ühel hetkel omada üldsegi mitte suuremat ega enamat eesmärki kui armastada ja hoida neid, kes tal on. Seda tundub nii vähe, aga seda on üliväga palju. See on kõik ja kogu aeg ja igavesti.






Sunday, May 14, 2017

EMALE


Täna kõnelen sinuga, ema,
keskel aegade rohtunud haudu.
Nagu süda, jah, nõnda kui tema,
räägin hääletult, vaikuse kaudu.

Püüan tõlkida tunnete keelde
kõik need sõnad, mis võlgu jäin toona,
ning mis, jõudmata hinge ja meelde,
sinust maha jäid maapealse loona.

Täna kõnelen sinuga, ema,
mõttetasandil, lausetest lahus.
Nagu tuletorn, nõnda kui tema
kiirgan valgust su teispoolses rahus.