Friday, July 14, 2017

MEIL AIAÄÄRNE TÄNAVAS




Noil jaheduse ja vihmade keskele eksinud päevil... Meil aiaäärne tänavas - tänapäevases võtmes.

Friday, June 2, 2017

OTSAPIDI JAANIKUUS


Üks kauge tuttav saatis mulle sõnumi pealdisega "Rõõmsaid pühi!" Sorisin kiiruga mälus, leidmata sealt ainsatki tähtpäeva, mis heade soovidega postkaarti väärinuks. Heitsin siis pilgu kalendrisse ja nägin, et pühapäeval on 1. nelipüha. Üha ja üha kevadet oodates, panemata tähele teetähiseid, on ajahõlm mind kuidagi märkamatult jaanikuusse kandnud. Jah, sel aastal tuli kevad teisiti, mis lahtiseletatult tähendab, et seda õieti ei saabunudki. Õunapuud õhetavad küll roosas ja mõrsjalikus õievahus, veel eile aga poetas pilveäär tihedat lund ning termomeeter näitas päev läbi napilt 5 soojapügalat. Nagu ka täna või nagu ilmajaam lubab ka homme ja ülehomme ja... Verdtarretavalt tuulise jaheduse sisse eksis maikuus vaid paar-kolm kevadeilmelist päeva.
Kõigele vaatamata on aga lasteaedades ja koolides käes pereheitmise aeg. Ka mu vanema lapselapse Tristani mudilasaastatest on saanud ajalugu, üks eluetapp on selja taga ning ees terendavad uued, põnevad ja ahvatlevad algused, kus iga seisupind tõotab endast jalatäit arkaadiat ja silmapiiri tagant libisevad välja tõotatud maad. Lasteaia Krõlli-rühmas aga võtab Tristani koha üle äsja kolmeseks saanud Emma Portia.
Majatrepil istub üks minu näo ja kehakujuga vanaema, vaatab tõtt külmlillakalt kumava loojanguga, mõeldes, et miks küll, kuidas küll, millal küll need aastad sedamoodi ülejala ja omatahtsi mööda kepsutasid. Polegi ju teab mis kaugel see omaenda noorus, mis toona näis nagu ooteruum suure ja tundmatu maailma serval. Ajab siis see vanaema end jalule ning sõlmib oma südamega kokkuleppe, et ei mingit taganutmist ega möödaniku suunas õhkamist, kõik on täpipealt nii nagu peab, järjepidevus kestab ja selleks need vanaemad ju ongi, et ühel hetkel omada üldsegi mitte suuremat ega enamat eesmärki kui armastada ja hoida neid, kes tal on. Seda tundub nii vähe, aga seda on üliväga palju. See on kõik ja kogu aeg ja igavesti.






Sunday, May 14, 2017

EMALE


Täna kõnelen sinuga, ema,
keskel aegade rohtunud haudu.
Nagu süda, jah, nõnda kui tema,
räägin hääletult, vaikuse kaudu.

Püüan tõlkida tunnete keelde
kõik need sõnad, mis võlgu jäin toona,
ning mis, jõudmata hinge ja meelde,
sinust maha jäid maapealse loona.

Täna kõnelen sinuga, ema,
mõttetasandil, lausetest lahus.
Nagu tuletorn, nõnda kui tema
kiirgan valgust su teispoolses rahus.

Friday, May 12, 2017

JÄLLE UUS RAAMAT

Täna tuleb trükikojast mu uus lasteraamat "Une viis nägu", järg kaks aastat tagasi ilmunud "Vanaisa võluhaamrile". Sihtgrupp: varateismelised kuni hilistäiskasvanud. Raamat südamega äratuntavatest tõdedest, elu haprusest, esimese armastuse kordumatust võlust, generatsioonidevahelistest suhetest, pereväärtustest, hingeharitusest. Ja lihtsast inimlikust headusest, milleni meis kõigis leidub vähem või rohkem läbimata vahemaid.

Tuesday, April 25, 2017

SEL KÜLMAL KEVADEL



Blogimine on unarusse jäänud. Silmitsen vahel vanu sissekandeid nagu oma jalajälgi, mis jäänud maha läbikäidud radade tolmu, porisse või lumme. Üritan midagi uut kirja panna, ent tunnen, otsekui oleksid kõik mõtted juba olnud, kõik meeleolud viimsete virvendusteni üle korratud. Seisaksin kui ummiktänavas, maailm ümberringi viirastuslik just nagu kuuvalgusest tehtud, täidetud haigettegeva vaikusega. Olen seesmiselt tühi, kogunisti sedavõrd, et ma ei ulatu mõistma, kas kõik mu elupikkused unistused on täide läinud või pole neid minus kunagi olnudki.
Vaatan otsekui kõrvalt oma hiljutisi tegemisi. Näen end raamatukogusaalis õpilaste kirjandivõistluse lõpetamise üritusel jagamas näpunäiteid noortele suleseppadele. Kaen end seismas poodiumil Apollo raamatukaupluse kõrval aatriumis, mikrofon pihus, rääkimas roosidest, raamatutest ning kõigest heast ja halvast, millest elu koos seisab. Piidlen end autogramme jagamas, oma armsatele austajatele naeratamas. Märkan naeratust oma hääles ja osavalt varjatud nukrust silmades.
Ma mõtlen oma viimase aja loomingule. Lehekuul tuleb trükikojast mu uus lasteraamat "Une viis nägu". Lastenäidendite kogumik on viimistletud ja Koolibri kirjastusele üle antud, uue romaani "Kui põld oleks järv" käsikiri on lõplikus valmimisjärgus. Miks mulle siis paistab, et täiusliku õnnetundeni on ikka puudu veel see viimane samm? Võib-olla teab vastust see hirmkülm jõuetu kevad mu ümber. Või tuul, mis talve koos lõppematute lumesadudega minu juurde üha ja üha tagasi puhub. Südamesse ja südamest läbi.  

Saturday, December 24, 2016

VALGUSE PUUDUTUS


Vaikime viivuks, mu kallis,
käes kui on tähtede tund,
kuukiirte kirglikus kumas
vaatame heledat und.

Poetame tasa ja hilju
imede õrnroosat ust,
tunneme huultel ja hinges
valguse puudutust.

Lausume maailma kauniks,
justkui see oleneks meist,
just nagu loitsijaiks loodi
meid, mitte kedagi teist.

Vaikime seni, mu armas,
kuud kuni loojumas näed.
Homsete aegade kaitseks
palvesse põimime käed.